Alar Tamming: võlal põhinev rahasüsteem viib vältimatult krahhile

Alar Tamming. Foto: Jaana Lisette Kask

AS Tavidi nõukogu esimehe ja Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni juhatuse liikme Alar Tammingu teine raamat “Jalutuskäik raha alkeemiasse” on Hardo Pajula, Mare Porgi ja Ivar Tröneri sõnul kirjutatud elegantselt, erudeeritult, sõbraliku ning suuremeelse irooniaga. Kindlasti pole tegemist järjekordse uinutava oopusega innovatsioonist ja jätkusuutlikkusest.

Toon siinkohal ära kogu raamatu keskse idee ehk eelseisva või käsiloleva, olenevalt sellest, millal sa seda loed, majanduskriisi põhjuse. Selleks on raha tekitamine õhust ja praegu kogu maailmas eksisteeriv võlal põhinev rahasüsteem. Ning kuna loodusseadused ütlevad, et mitte millestki ei teki midagi, siis raha loomine mitte millestki annab igal juhul tagasilöögi. Ajafaktor jääb siin muidugi saladuseks ja kuna iga süsteem püüab end säilitada nii kaua kui võimalik, siis võtavad need protsessid kauem aega, kui arvatakse.

Küsimus on selles, et see imeline maailm, kus me praegu oleme, tekkis mitte meie plaani järgi, vaid just tänu planeerimise puudumisele. Tänu isereguleeruvatele protsessidele ja eelkõige tänu vabale turumajandusele ehk Nähtamatule Käele. Me ei disaininud seda ise. Nii nagu ei ole me ka loodust disaininud. Kuid huvitaval kombel arvatakse, et kõikvõimalike kvootide, tariifide, tollide, plaanide ja eesmärkide seadmisega on seda maailma võimalik paremaks disainida. Praegune süsteem tekkis miljonite inimeste majandussubjektide omavaheliste otsuste ja kokkulepete tulemusena, kus kogu aeg arvestati ümbritsevat reaalsust ja korrigeeriti oma otsuseid vastavalt muutustele. Ükski keskvõim ei suuda arvestada kõiki kaasnevaid faktoreid, kui ta otsustab midagi normeerida või reguleerida. Kuna kõik on kõigega seotud, siis iga otsus, midagi reguleerida ehk katse midagi paremaks muuta toob kaasa palju ettenägematuid muutusi, mille mõju muutub nähtavaks alles aastate, aastakümnete või isegi aastasadade pärast. Selleks hetkeks on aga viga võimendunud ja korrektsioon on ühtlasi nii vältimatu kui ka väga-väga valus. Vältimatuse all mõtlen ma taas suurt pilti, kindlasti on võimalik valu edasi lükata, nagu seda ka praegu tehakse, kuid pikemas perspektiivis ei muuda see midagi – välja arvatud see, et valu on pärast veelgi suurem. Valuvaigistita ikkagi luumurdu ei ravi ja hollywoodilikku lõpplahendust ei tule.

Viies ülaltoodu majanduskeelde, siis praegune rahasüsteem, mis põhineb võlal, ei tekkinud mitte loomuliku arengu käigus, vaid teatavate otsuste tulemusena, mis omaette kandsid kindlasti ilusat ja õilsat eesmärki, vähemalt otsustajate lähikondlaste ja perekondade jaoks, ja mille tulemusena jõuti süsteemini, kus pankurid saavad välja laenata raha, mida neil ei ole, ehk tekitada raha. Selle nimi on siis fraktsionaalne pangandus ja selle kahtluse alla seadmine seab pigem kahtleja edasise karjääri või ülikooli lõpetamise kahtluse alla, kuid tegu on põhimõttelise süsteemse veaga, mis on takistuseks isereguleerumisvõimele ja mille puhul kriisi ja kaose tekkimine on paratamatu.

Kui minna filosoofiliseks ja vaadelda energia jäävuse seadust, mis ütleb, et miski ei teki ega kao, vaid muundub – siis kui mitte millestki tekib miski, antud juhul raha, siis mingil hetkel see miski kaob olematusse, koos kõigi vastavate tagajärgedega ning see on see, mis leiab aset eesseisva eepilise majanduskriisi ajal.

Raha tekitamine õhtust on selline metafoorne väljend, mille võib asendada sõnastusega „Võlal põhinev rahasüsteem ja selle jätkusuutmatus“. Sellega on kõik öeldud. Ja siinkohal on võimalik raamat kinni panna ja öelda, et autori seisukohad on paigas ning vastavalt oma maailmavaatele lisada, et need on siis jäigad, ekslikud ning rumalad või vastupidi – reaalsusega rohkem kontaktis, kui igapäevasest meediast saabuv info. Kuid nii nagu mõnes aforismis on rohkem tõde kui kehvas romaanis, on ka lauses: „Võlal põhinev rahasüsteem viib vältimatult krahhile“ tõepoolest kõik öeldud.

Lisama pean ka ühe hästi olulise märkuse. Kõige viimane asi, mida ma soovin, on majanduskriis ja krahh. Ma soovin, et praegune aeg kestaks igavesti. Natuke on see sarnane surmateemaga. Kui arst peab loengut ja räägib vähi vormist, mis on surmav, siis ei tähenda see, et ta soovib mõne vähihaige inimese surma. Ta on lihtsalt hästi kontaktis reaalsusega. Samuti oleme me kõik teadlikud, et ühel hetkel me sureme, kuid kui keegi selle välja ütleb, ei tähenda see seda, et ta soovib ise ära surra või et teised lahkuksid. Ta on lihtsalt realist. Ka mina sooviks igavesti elada, kuid tean, et vähemalt maises kehas on see võimatu. Ka majandussüsteemid, riigid, rahvused, isegi tsivilisatsioonid ei ole igavesed. Mis siis veel rääkida rahasüsteemist, mis ei ole veel 50 aastatki vana. Jah, just nii vana on praegune rahasüsteem, mis sai oma praeguse kuju 1971. aastal, kui president Nixon ühendas lahti kulla ja dollari lingi ning esimest korda maailma majanduse ja rahanduse 2600-aastase kirjaliku ajaloo juures oleme me asunud osalema eksperimendis, kus ükski maailma rahasüsteem ei ole millegagi tagatud ning põhineb ainult võlal ja usul süsteemi püsimisse.

Mulle väga meeldiks, kui mu seisukohad lähenevast eepilisest kriisist oleksid ekslikud ja kindlasti nad paljudes küsimustes seda ongi. Teatavasti on väga ohtlik, kui sul on õigus, juhul kui valitsusel ei ole õigus. Kuna eksimine on inimõigus, siis olen ka päri sellega, et mitte ükski raamatu mõte ei vasta tegelikkusele, ja kinnitan, et mul on selle üle rohkem hea meel, kui selle üle, et ma mõningatele tulevikusündmustele võib-olla pihta panen.