/nginx/o/2020/07/15/13212752t1h87f3.jpg)
«Vereimejas» on Aleksei Tolstoi esimene venekeelne proosatekst ja selles on kõike ülalnimetatut: tragöödiat, balle ja kahtlemata ka hõlmamatut, nagu näiteks ellu ärkavad maalid ja asukohta muutvad majad. Kas inimeste seas liiguvad tõesti ringi vereimejad või on kogu lugu ühelt tegelaselt, riiginõunik Teljajevilt hinnangut laenates siiski «mingi allegooria, midagi metafoorset, hmm!»?
Jelena Skulskaja saatesõna valgustab A. K. Tolstoi ja tema jutustuse „Vereimejas” kohta vene kirjandusloos.
/nginx/o/2020/07/15/13212723t1h981b.jpg)
Noor rittmeister heitis Runevskile uhke pilgu. «Homme kell viis ootan teid Vladimiri tee ääres, kakskümmend versta Moskvast,» teatas ta kuivalt. Runevski kummardus nõusoleku märgiks. Üksi jäädes hakkas ta tulevaks hommikuks ettevalmistusi tegema. Tal oli Moskvas vähe tuttavaid; liiatigi viibisid peaaegu kõik suvemajades; niisiis polnud üllatav, et tema valik langes Rõbarenkole. Järgmisel päeval, kell kolm hommikul, olid tema ja Rõbarenko juba Vladimiri linna viival maanteel ja leidsid kokkulepitud paigast Zorini ühes tema sekundandiga. Rõbarenko astus Zorini juurde ja võttis sel käest kinni. «Vladimir,» ütles ta seda kõvasti pigistades, «sa oled selles asjas valel poolel: lepi Runevskiga ära!» Zorin keeras talle selja. «Vladimir,» jätkas Rõbarenko, «ära pilka saatust, tuleta meelde d’Urgina villat!» «Küllalt, vennas,» ütles Vladimir oma kätt Rõbarenko haardest vabastades, «nüüd pole aega tühiasjadest rääkida!» Nad liikusid sügavamale põõsastikku.
Zorini sekundant oli väike ohvitser, ees pikad vuntsid, mida ta kogu aeg keerutas. Tema nägu tundus Runevskile algusest peale tuttav; kuid kui ohvitser barjääri jaoks samme mõõtes erilisel viisil hüplema hakkas, tundis Runevski temas kohe ära sellesama Frõškini, kelle üle Sofja Karpovna oli nii kõvasti naernud ballil, kus Runevski temaga tuttavaks sai. «Sõbrad,» sõnas Rõbarenko Vladimiri ja Runevski poole pöördudes, «leppige ära, kuni see veel võimalik; ma aiman ette, et üks teist siit koju tagasi ei lähe!» Kuid vihase näoga Frõškin kargas Rõbarenkole ligi. «Lubage selgitada,» sõnas ta, põrnitsedes teda oma suurte punetavate silmadega, «see solvang on talumatu… leppimine võimatu… siin on liiga tehtud auväärsele perekonnale, vägagi auväärsele… mina ei lase äraleppimisel sündida… ja kui minu sõber Zorin ära lepib, siis astun mina, Jegor Frõškin, ise tema asemel kahevõitlusse!» Mõlemad duellandid seisid juba teineteise vastas. Ümberringi valitses kohutav vaikus, mida katkestasid sekundiks püstolikukkede klõpsatused. Frõškin ei lõpetanud enese üles kütmist: ta punetas otsegu vähk. «Jaa,» karjus ta, «ma tahan ise härra Runevskiga võidelda! Kui minu sõber Zorin teda maha ei löö, siis löön ma ta ise maha!» Lask katkestas tema kõne ja Vladimiri peast lendas salk musti kiharaid. Peaaegu samal hetkel kõlas teine lask ja Runevski varises veritseva rinnaga maha. Vladimir ja Rõbarenko sööstsid teda püsti tõstma ja sidusid haava kinni. Kuul oli tal rinnust läbi lennanud; ta oli minestanud. «See on sinu nägemus villa d’Urginas!» sosistas Rõbarenko Vladimirile kõrva. «Sa tapsid sõbra.»
Aleksei Konstantinovitš Tolstoi, kes elas aastatel 1817-1875, looming on võrreldes teiste krahvist kirjanike Tolstoide omaga napp, kuid sugugi mitte vähem mõjukas. Kirjandus- ja teatrilukku on ta läinud ajalooliste tragöödiate triloogiaga, tema sõnadele loodud Tšaikovski romanss «Kesk voogavat balli» on hästi teada igale selle žanri austajale. Koos vendade Žemtšužnikovidega lõi ta Kozma Prutkovi kuju, kelle lausest «Keegi ei saa hõlmata hõlmamatut» on saanud käibefraas.