Tänu shamaanidele – keda «tsiviliseeritud» maailmas ka «nõidadeks» ja «ravitsejateks» nimetatakse – on meie ajani säilinud tähelepanuväärne süsteem iidsetest võtetest ja tehnikatest, mida saab kasutada tervendamiseks ning iseenda ja oma kogukonna liikmete heaolu saavutamiseks. Shamanistlikud meetodid on silmatorkavalt sarnased üle kogu maailma – ka selliste rahvaste seas, kes igas muus suhtes üksteisest erinevad ning kes kümneid tuhandeid aastaid ookeanide ja mandritega eraldatud on olnud.
Et loodusrahvad ei tunne meie arenenud meditsiinitehnoloogiat, on inimmeele tervendavate võimete arendamine nende jaoks tervist ja tervendamist silmas pidades hädavajalik. Shamanistlike meetodite põhimõtteline sarnasus tõestab, et katse ja eksituse meetodit kasutades on selles osas kõikjal üle maailma lõpuks ühtedele ja samadele järeldustele jõutud.
Shamaanitöö on nii vaimses kui ka emotsionaalses plaanis suur ja julge ettevõtmine ning seiklus, milles on ühtviisi olulised nii patsient kui ka shamaan-tervendaja. Oma sangarliku rännaku ja pingutuste hinnaga aitab shamaan patsiendil muuta oma igapäevase, tavalise maailma kirjeldust, kaasa arvatud arusaama iseendast kui haigest inimesest. Shamaan näitab oma patsiendile, et viimane pole oma heitlustes haiguse ja surmaga emotsionaalselt ega hingeliselt üksi jäetud. Ta jagab oma erilist väge ka patsiendile ja veenab teda alateadvuse tasemel, et keegi teine inimene on valmis kasvõi iseenda minast loobuma, et teda aidata. Shamaani ennastohverdav tegevus kutsub samasuguse emotsionaalse tõusu esile ka patsiendil, kes tunneb, et on enda päästmise nimel kohustatud shamaaniga kaasa võitlema. Ravimine ja ennastohverdav patsiendist hoolimine käivad käsikäes.