Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Herman Melville’i kirjutatud teost «Moby Dick,» mis räägib valge kašeloti rünnakust vaalapüügilaeva Pequodi vastu. Raamatut nimetatakse üheks parimaks Ameerika romaaniks, mille 632 tihedalt pakitud lehekülje sisse mahub väga palju keerulist sõnavara, vaala terminoloogiat, vihjeid Piiblile, mütoloogiat ja muud. Ainuüksi keeleliselt on see üks keerulisemaid ilukirjandusteoseid mida lugeda.
Aususe huvides täpsustan, et lugesin pool raamatust läbi.
Lugedes segas mind peamiselt autori ilukirjanduslik stiil, samas kui sisu ise oli haarav. Melville sai inspiratsiooni 1819. aastal Nantucketilt merele seilanud Essexi vaalapüügilaevast, mis aasta hiljem vaala rünnaku tagajärjel hukkus. Selle kohta on väga huvitav ajalooline raamat «Mere südames. Vaalapüügilaeva Essex tragöödia», mida praegu loen. Kirjutan sellest lähinädalatel põhjaliku ja haarava raamatuarvustuse. Kuid tagasi teemasse.
Moby Dick räägib ühe mehe kättemaksuihast ja inimese jõuetusest looduse vastu. Ishmael ja Ahab ei ole tüüpilised peategelased, esimene jääb ise pigem tahaplaanile, võttes jutustaja rolli, ja teine esindab fanaatilist kättemaksuiha. Eksivad need, kes seda seikluslooks peavad. See on merel toimuv seiklusjutt ainult pealiskaudselt. Kiht-kihi haaval saab lugeja aimu, et Melville käsitleb erinevaid teemasid, alustades Piiblist (viited Leviathani merekoletisele ja Iiobi raamatule), lõpetades mütoloogia, zooloogia, kultuuri, vaalaäri ja muu sellisega.
Autori rohked ajaloolised ja kultuurilised kõrvalepõiked poleks seganud, kui need oleksid loogilisemalt raamatusse sobitunud. Sageli lugesin üht lauset mitu korda, sest need olid pool lehekülge pikad. Laused teeb keerukaks struktuuri puudus ja liigne voolavus. Inglise keeles on väga hea omadussõna verbose, mis tähendab paljusõnalist. Seesama paljusõnalisus tegi tema teksti väga tunnetuslikuks. Mis paneb mõtlema, et seda romaani peab rohkem tunnetama, mitte analüüsima. Kui üritada kõikidest autori allusioonidest ja vihjetest aru saada, siis on see piinarikas lugemine.
Seetõttu leian, et Moby Dick on ilukirjanduslik eksperiment. Kui lugejale meeldivad pikad, voolavad kirjeldused ja sagedased kõrvalepõiked eri teemadel, siis on see unustamatu lugemiselamus. Kui eelistada loogilisema ülesehituse ja lausetega romaani, siis soovitan midagi muud lugeda. Teisalt on Herman Melville’i stiilis ja lausetes midagi ilusat. Kui on huvi piisavalt süveneda, siis on tegu väga mitmekihilise teosega. Esimesed sada lehekülge olid kõige huvitavamad, sest ma polnud kunagi midagi sellist lugenud. Üks omapärasemaid ja samas raskemaid romaane, mida olen lugenud.
Apollo e-poe link raamatule SIIN.