Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Viis inspireerivat põhjust, miks suhtuda elusse kui rännakusse

Tom Valsberg. FOTO: Apollo Raamatupood

​Tom Valsberg on iseäralikest ideedest pakatav rändmuusik ja sõnasepp, kes on viimase kümme aasta jooksul ohtralt maailmas ringi reisinud. Tema raamat «Kuidas rännata ilma hirmuta» räägib hirmude ületamisest ning rändamisest nii välismaal kui ka enda elus.

Viis head põhjust, miks suhtuda elusse kui rännakusse

  1. Mõista, et ainuke kindel asi siin ilmas on see, et kõik muutub.
  2. Mõista, et elu on lühike ja lõpeb kõigest lahti laskmisega.
  3. Mõista, et me oleme ühisel rännakul, mida läbime kõik koos ja kus on oluline teistega arvestamine.
  4. Võtta elu kui rännakut ning mõista, et saame selle suunda ja sihte ise muuta.
  5. Mõista, et kuhugi kohale jõudmine on illusioon. Meie elu on see, mis toimub siin ja praegu. See on rännak hetkest hetke.
Tom Valsberg «Kuidas rännata ilma hirmuta». FOTO: Kirjastus Pilgrim

Elu on rännak, mitte sihtpunkt

«Mina võtan elu kui rännakut, mis kõige lihtsamas mõttes algab sünniga ja lõpeb surmaga,» kirjutab Tom Valsberg. «Tõenäoliselt miski jätkub ka pärast surma ja ilmselt toimus midagi ka enne seda elu, kuid sellest ei pea ma siinkohal vajalikuks rääkida, sest sellel mõtleval Tommi-kujulisel olendil siin puuduvad vastavad mälestused ja kogemused. Kuigi ma surin kaheksakuuselt korra astmasse, ei ole mul sellest ajast, mil kehast lahkusin, mingeid mälestusi.»

Kui elu on retk, siis on Tomi sõnul hea end selleks valmis seada. «Isegi kui me alles poolel teel mõistame, et oleme rännakul, on meil võimalus oma varustust ja suhtumist vastavalt asjaoludele ja eesmärkidele korrigeerida,» kirjutab ta. «Ei ole arukas kõndida katkiste sandaalidega mägedesse või sõita Bali saarele, kaasas igaks juhuks kaks kohvritäit riideid. Samuti tuleks hoolikalt valida reisikaaslasi, sest nendest sõltub palju. Elus on veel erinevaid retki, mida inimesed teadvustatult või teadvustamata läbi teevad. Olulisemateks pean ma rännakuid oma sisemisel arengul, rännakuid Looja olemuse mõistmiseks, rännakut koos elukaaslasega ja rännakut, mis on seotud materiaalsuse, raha ja edukusega.»

Need kõik toimuvad Tomi sõnul meie elus paralleelselt ja oluline on hoida neid omavahel tasakaalus. «Kui me räägime Jumalast ja armastusest, aga oleme ise samal ajal ahned ja hoolimatud, siis on meie sees suur vastuolu, mis takistab meie elujõge võimsalt voolamast,» selgitab ta.

«Kuidas rünnata ilma hirmuta» aitab ka mõista, et me ei soorita oma rännakut üksi. Igaüks siin ilmas on omal rännakul ja oleks ju igati kena, kui kõik saaksid rännata, olemata üksteisele kaigasteks kodarais. See vajab aga head koostöövõimet, üksteise mõistmist ja vastutulelikkust. Ja mida ei tohi unustada: sõiduk, millega rändame, peab korras olema. Katkise mootori ja roostetava kerega autoga sõitmine on ebamugav ja ebapraktiline. Meie sõidukiks eluteel on meie keha.

«Samuti oleme ühistel rännakutel nagu matrjoškad üksteise sees: isiklik rännak, rännak koos armsamaga, rännak sõpruskonnaga, rännak oma perekonnaga, rännak koos inimestega, kes jagavad sarnast maailmavaadet, rännak koos mingi religioosse grupiga (juhul kui me mõnesse kuulume), rännak rahvusena, rännak riigina – ja isegi inimkonna globaalne rännak,» kirjutab Tom oma raamatus.

Selliseid erinevaid trippe lahti seletades ja nende mustreid uurides õpime toetama ja austama teiste rännakuid ja gruppe, kuhu kuulume, samuti saame ühisest sünergiast jõudu juurde.

Rännata võib kõikvõimalikel viisidel, aga nutikas oleks selgelt määratleda alustalad, millele me oma retked ehitame. Nendeks võiksid Tomi sõnul olla näiteks harmoonia, koostöö, armastus, andestamine, ausus, vägivallatus – ja neid tuleks pidevalt meelde tuletada ning kontrollida, kas me elame ikka tõepoolest nendele väärtustele põhinedes või lihtsalt räägime ilusaid sõnu, kuid tegelikult käitume ja mõtleme ikkagi hoolides ainult iseenda heaolust.

«Sa oled loonud enda peas väljamõeldised, nagu «mina» ja «minu elu». See on lihtsalt muinasjutt ja Sa ajad selle sassi Eluga. Tegelikult on Sinu elu kõik see, mis iganes praegusel momendil toimub. Sinu elu on see, et Sa loed seda teksti siin. Sinu elu on alati see, mis on praegu. See on Sinu elu. Mitte mingi lugu, mida Sa jutustad endast oma peas.» - Eckhart Tolle

Elu tee ei ole sirge.

Seal on kurvid, mida nimetame õppetundideks.

Tõusud, mida nimetame raskusteks.

Orud, mille sujuvaid laskumisi nimetame naudinguteks.

Ringteed, mis meid segadusse ajavad.

Lamavad politseinikud, mida nimetame oma pereks.

Punased tuled, mida nimetame vaenlasteks.

Rohelised tuled, mida nimetame sõpradeks.

Vahel lõhkevad kummid, mida nimetame õnnetusteks.

Aga kui Sul on varuratas, mida nimetame järjekindluseks, mootor nimega tahtejõud ja võti, milleks on tänulikkus, jõuad Sa kohta, mida saad nimetada koduks.

Nutikamad avastavad, et rännak ise ongi juba Kodu!

Praegu on Sinu elu kõige õnnelikum hetk

«Misasja? Ma olen ju tundnud end küll ja küll õnnelikumalt kui praegu siin seda raamatut lugedes,» on raamatus kirjas. «Näiteks siis, kui ma viimati armunud olin. Või kui mulle lapsepõlves kassipoeg kingiti. Tõsi. Aga kuna praegu on Sinu elu ainukene hetk, mis on olemas siin ja praegu, siis on see ka Sinu elu kõige õnnelikum hetk. Kõik muud hetked, mida Sa pead õnnelikeks, on lihtsalt mineviku mälestused või tuleviku projektsioonid, olgugi et Sa ikka veel mäletad kergelt neid ülevoolavaid emotsioone või usaldad, et tulevik toob neid veel. Fakt on see, et neid ei eksisteeri tegelikult, sest eksisteerib ainult see, mis on siin ja praegu. See siin ja praegu on Sinu elu kõige õnnelikum hetk.»

Ilu hulkus mööda linna - Indigolapsed

Sinu silm on nagu film, mis mängib elu peegelpildis, elu sinus ennast loob,

elu sall on mida vanaema igavesti koob ja mis sind poob kui sa pole päris aus,

sinu sees on väike soov, mis ilust kogemuse loob, see on hingekõrva sosistatud ärkamise hääl,

tema kaja peatub sinus alles joovastuse mäel, kus su hing nagu hirv ahnelt armastades joob.

Minu Papsi rännak hipist... jälle hipiks.

Minu Paps oli kunagi õnnelik hipi,

sõna otseses mõttes.

«Siis minu Paps unustas ära, kuidas olla õnnelik hipi ja oli kakskümmend aastat järjest kibestunud toriseja, kes köögis hommikuti ropendas, tihti omaette jõi ja iga poole tunni tagant katlaruumis suitsu tegi, kuni ühel päeval kibestumisest lõhkes tema magu, sõna otseses mõttes, magu lapiti kenasti kokku ja siis järsku tuli Papsile jälle meelde, kuidas on olla õnnelik hipi ja nüüd minu Paps on jälle õnnelik hipi ja õnnelik vanaisa (ma just küsisin talt ja ta ise kinnitas) teen Papsile pai ja annan talle kõik andeks, sõna otseses mõttes,» kirjutab Tom Valsberg raamatus «Kuidas rännata ilma hirmuta».

Apollo e-poe link raamatule SIIN.

Tagasi üles
Back