:format(webp)/nginx/o/2020/07/27/13235113t1hc4dd.jpg)
Alar Tammingu «Jalutuskäik raha alkeemiasse» on kultuuriloolase Ivar Trönase sõnul kui mäss tervemõistuslikena näivate majandussuhete kohta. «Lugeja jaoks on tegemist ambitsioonika ning samas otsingulise teosega. Oma teises raamatus on autor nii läbinägelik psühholoog kui ka erinevaid elusüsteeme vaatlev uurija, nendib Tröner.
«Tamming oskab majanduse, raha ja inimkäitumise osas kujutada nii kõrget, labast kui ka tragikoomilisi olukordi ning teose üldnarratiiv mõjub eluliselt. Samas esitab ta hästi jälgitava argumentatsiooniga oma maailmavaatelise skeemi koos arutlustega raha, inimkäitumise, massipsühholoogia, kui irratsionaalsuse ning ratsionaalsuse dialektikast. Lugeja aga ei tohi unustada, et Tammingu teos on ainult üks tõlgenduskatse, mitte lõplik tõde, aga selles esitatud tões on nii heatahtliku trotsi, idealismi kui ka korduva ärkveloleku nõuet,» lisab Tröner.
/nginx/o/2020/07/27/13235116t1h6096.jpg)
Raha kui väärtuse säilitaja
Kirjutades eespool rahast kui vahetusväärtusest, liikusin läbi Rooma riigi ja Hiina, inflatsiooni territooriumile ning see seostub otseselt raha olemuse teise aspektiga, ehk raha olemuseks on olla ka väärtuse säilitaja. Ja kui mõelda veel kord paberraha peale ja imetleda, selle eeliseid kulla ees, kui on vaja teha erinevaid kaubandustehinguid, ehk midagi vahetada, siis arutledes raha kui väärtuse säilitaja üle, kaovad paberraha eelised olematusse. Paberraha kui väärtuse säilitaja kohta on kõige tabavamalt väljendanud filosoof Voltaire. Ta kuulutab ilma igasuguse keerutamiseta, et paberraha pikaajaline väärtus on null, sest eranditult kõik paberrahad lõpetavad ajaloo prügikastis. Eranditult.
Ma ise nii kategooriline ei oleks, sest pärast seda kui paberraha on jõudnud nullini ehk tema vahetusväärtus on olematu, hakkab tal tekkima ajalooline väärtus, mis siiski ei sõltu sellel paberil olevast numbrist, vaid eelkõige selle paberi siiani säilinud tiraažist, kvaliteedist ja selle endale soovija rahalisest võimekusest. Teatavasti on kõikidel kaupadel kolm staadiumi. Kõigepealt on asjadel väärtus, siis muutuvad nad vanaks ja väärtusetuks ning piltlikult surevad, seejärel toimub aga fööniksiline taassünd, justkui klassikalises reinkarnatsiooni õpetuses, ning asjad muutuvad antiikseks ja ärkavad uuele elule ning neil on taas väärtus. Paraku võib aga juhtuda, et paberraha omanik ei soovi oodata paarisada aastat, et siis vahepeal väärtusetuks muutunud paberitrüki eest taas midagi eluliselt olulist saada. Sajast aastast ei pruugi ka piisata
Inimesed eelistavad paberraha
Mõeldes rahale kui väärtuse säilitajale, liigume nüüd korraks aastavahemikku 1895-1915. Kahekümneaastane periood, mille Venemaa moderniseeris oma rahasüsteemi ning viis oma rubla kullastandardile, 20 aastat oli võimalik iga päev minna panka, asetada letile paberist viie- või kümnerublane ja saada vastu samas väärtuses kuldmünt. Loomulikult ka vastupidi, igal hetkel, kui kesköö ja sellele järgnenud kullaga liikumiseks ohtlikud tunnid välja arvata, oli võimalik pangaletile asetada viiene kuldraha ja saada selle eest paberraha.
Tegelikult ei pidanud letile asetama kuldrubla, kõlbasid ka kullast Prantsuse 20-frangised ja Soome 20-margased. Ühesõnaga kõik, kus kaal ja metallisisaldus olid paigas. Kuna mõlemat pidi toimus vahetus ilma igasuguste tõrgeteta, siis oli selge, et inimesed hakkasid eelistama paberraha. Rahal peavad olema ka teatud omadused, neist eraldi mõne peatüki pärast, kuid etteruttavalt mainides on üks nendest kasutamismugavus ja selle omaduse poolest on paberraha kullast mäekõrguselt üle. Ainult rumal kaupmees soovis tassida kaasas kullakoormat ja siis sellega arveldada. Ja kuna paberi ja kulla hind ning vahetusväärtus olid samad, siis ei olnud kahtlust, mida inimesed kasutama hakkasid.
Elu üks aluspõhimõtteid see, et kõik muutub, mitte midagi ei jää kunagi samaks
Mõeldes rahast kui väärtuse säilitajast, on siin selge vastuolu üksikisiku kui terve mõistusega ja loogiliselt mõtleva olevuse ning riigi kui kollektiivse üksuse vahel. Riigil puudub igasugune huvi tegutseda selles suunas, et raha väärtus säiliks. Igasugused retoorilised mõtisklused, et riik koosneb ju nendest samadest riigis elavatest inimestest ning riigi otsused on kollektiivsed ja targad, mis tehtud inimeste huvides ning kogu rahasüsteemi eesmärk on see, et inimesed oleksid õnnelikud, on õiged ainult riikide tekkimise algetappidel. Kui riik on juba moodustunud, siis hakkab ta iseseisvat elu elama. Algsed õiged ideed hakkavad aja jooksul moonduma ning lõpuks pöörduvad iseenda vastandiks.
See, et igasugune protsess areneb spiraalselt ja mingil hetkel muutub iseenda vastandiks, on objektiivne loodusseadus, mida on kirjeldanud mitmed filosoofid, kuid mille füüsikalistesse ja matemaatilistesse valemitesse panemisega mina küll hakkama ei saa. Kõige lähemal selle arengulise protsessi mõistmisele on kaoseteooria, kuid nagu sõna «kaos» juba ise ütleb, tähendab see, et korrastatusest on asi kaugel. Kaose teooria seletab päris hästi ära selle, mismoodi toimub protsessi iseenda vastandiks pöördumine ja kuidas jõuab kätte situatsioon, kus algsed ideed on unustatud ja süsteem ei suuda enam stabiilselt funktsioneerida. See on siis olukord, mida iseloomustavad erinevad terminid ja laused – näiteks alamklassid enam ei saa ja ülemklassid ei taha samamoodi edasi elada, mis tõlgitult tähendab seda, et inimesed nälgivad ja elatustase langeb; samuti termin revolutsiooniline situatsioon ja filosoofiliselt väljendudes kvantiteedi üleminek kvaliteediks.
Kuna iga areneva süsteemi, protsessi, idee, otsuse või tegevuse iseenda vastu pöördumine teatava ajaühiku pärast on objektiivne paratamatus, siis ei maksa ka riiki süüdistada selles, et riiki ei huvita inimeste säästude säilimine, kuid tavainimesele tuleb kindlasti kasuks toimuvate protsesside mõistmine. Samas ei ole see ka nii, et riik tahaks inimeste vara hävitada. Kui inimesed oma raha kaotavad, siis tähendab see ka seda, et majandus jääb riigis seisma ja riigi kui omaette struktuuri püsimine satub ohtu. Riigi jaoks on kõige tähtsam stabiilsus, mis tähendab seda, et keegi riiki kukutada ja vallutada ei saaks, ning riigi kui omaette egregori.
Väike inflatsioon on majandusele kasulik
Rahasüsteem on justkui vereringe, mis süsteemi enda jaoks enam pärast süsteemi hukku mingit tähtsust ei oma. See tähendab ka seda, et riik ei ole huvitatud sellest, et rahal oleks pikaajaline väärtus. Pigem huvitab riiki, et inimesed ei koguks, vaid kogu raha kohe ringlusse laseks. Selle jaoks on välja mõeldud isegi mõttekäik, mis siis seisneb sõnades «Väikene inflatsioon on majandusele kasulik». Taas tasub jälgida sõnastust: « ... on majandusele kasulik». Millegipärast ei öelda, et «... inflatsioon on inimestele kasulik». Kui öelda, et inflatsioon on inimestele kasulik, siis saaks igaüks aru, et see on mingi jama, kui aga öelda, et see on kasulik majandusele, siis on inimestel keeruline vastu vaielda, sest kust teab tavainimene, mis on majandusele kasulik ja mis mitte.
Kuna inimestele meeldib usaldada autoriteete ehk nagu Sigmund Freud ütleb: «Inimesed soovivad riigis näha isakuju, kes neid kaitseb», siis tänu sellele isakujule usutakse tähtsate nägudega lipsustatud härrasmeeste väidet, et väikene inflatsioon on majandusele kasulik. Siinkohal tekib ka küsimus, et kas nad siis valetavad. Kindlasti mitte. Nad ise usuvad seda, mida räägivad. Kuid nende uskumused ei ole tekkinud mitte süvaanalüüsi tulemusena, vaid on võetud üle nende kollektiivses egregoris levinud uskumuste süsteemist. See uskumus on neile ette antud ja selle kahtluse alla seadmine eeldab süsteemist sõltumatust, kuid kuna süsteem on see, mis annab inimesele tema heaolu, näilise turvalisuse ja päris söögi, siis käivituvad psüühika kaitsemehhanismid, mis ei lase seda uskumust kahtluse alla seadvat infot teadvuse filtritest läbi.
Uskumuste süsteemid, mitte reaalsus, on see, mis inimesi juhib ja seetõttu on oodata, et raha kui väärtuse säilitaja ei muutu lähimal ajal ühegi riigi rahapolitiika aluseks. Ning toetudes enne meid eksisteerinud hiiglastele, kelle õlgadel me seisame, saab selle sõnastada järgmiselt:
«Ühtegi inimest ei ole võimalik panna midagi mõistma, kui tema palk, heaolu ja kogu tema maailm püsib koos ja sõltub sellest, et ta seda ei mõistaks».
Apollo e-poe link raamatule SIIN.