Alar Tamming: kas raha on kaup?

Alar Tamming. Foto: Jaana Lisette Kask

AS Tavidi ja Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni nõukogu esimehe Alar Tammingu esimene raamat «Jalutuskäik iseendasse» avas terve inimelu mõistmise universumi, alates meie argipäevastest kaitsekihtidest, kogemuste tähenduslikkusest kuni inimelu elukaare kui terviku tähenduseni. Tema teine raamat «Jalutuskäik raha alkeemiasse» avab lugejale rahamaailma. Loe Alar Tammingu arutlust, kas raha on kaup ning millest oleneb raha väärtus.

Raha kui kaup

Alar Tamming kirjutab oma raamatus, et raha käsitletakse ka kaubana ehk siin võetakse aluseks see, et raha saab osta ja müüa. «Sellele on päris raske vastu vaielda, sest kogu aeg kuuleme me valuutaturgudest ning kauplemisest, mis kestab 24 tundi päevas ja kus igalühel on vastavat kontot omades võimalus osaleda. Vabandust, oma raha maha mängida. 90-95 protsenti kauplejatest pidi oma rahast seal ilma jääma ja kipun sellega nõustuma,» kirjutab Tamming. «Minu kolm tõsisemat katset valuutaturgudel reaalse rahaga tulevikku ennustada olid kindlasti nõrgemad kui Nostradamuse või pimeda Vanga tulevikupildid.»

Maha mängitud summa soovib Tamming siiski jätta saladuseks. «Muide saladus on üks huvitav sõna, millel on aga sügav psühholoogiline tähendus. Nimelt on saladuse sünonüümiks psühholoogiline termin häbi. Kui keegi ütleb näiteks, et tema palk on saladus, siis on kaks võimalust: kas tal on häbi sellepärast, et ta teenib liiga palju ja ei taha seda välja öelda, et jätta mulje, et on samasugune kui teised, või tal on häbi sellepärast, et ta teenib liiga vähe ja ei ütle seda sellepärast, et mitte olla teistest kehvem,» selgitab ta, et häbi on kindlasti saladuse aluseks. «Siia võib veel lisada psühhoanalüütilise põhitõe, et terapeudi ülesanne on jõuda selleni, et inimene paljastaks oma saladuse, alles siis hakkab isiksuslik areng. Minu kingitus valuutaturgudele oli muidugi liiga suur, et ma suudaks seda siia ilma häbitundeta kirja panna ning pigem tahaks kogu eelneva lõigu ära kustutada, teadvustades samal ajal, et mul on veel isiksusena arenguruumi.»

Raha ei ole stabiilne

Raha kui kaup on Tammingu sõnul kõige selgemini tajutav reisile minnes, sest siis ostame me kaasa teise riigi raha. Kuid kas raha on ikkagi kaup? «Kaup nagu kõik teised kaubad. Kui teda kaubaks lugeda, siis ainult miinusmärgiga kaubaks,» selgitab Tamming. «Asi on selles, et kui inflatsiooni ajal kõik hinnad tõusevad, siis raha hind sel ajal vastavalt langeb.»

Jah, tõepoolest, rahaga saab kaubelda, teda osta ja müüa. Tänapäeval on võimalik seda igal hetkel teha. Venitades selle hetke aga ajaliselt pikemaks protsessiks, olukord muutub. Kuna raha ei ole stabiilne, siis ta kaotab ajas väärtust, samal ajal kui kõik muud kaubad muutuvad aja jooksul kallimaks. Kõikide kaupade hinnad liiguvad ühes suunas, kuid raha hind teises suunas. Ehk raha muutub sel hetkel omamoodi uue tähendusega mõõdikuks, nimelt saab siis rahaga mõõta inflatsiooni. Iga kord kui rahaga tehinguid teed, siis raha eest midagi ostes on see kaup järjest kallim, ja iga kord kui raha maha müüa soovid, on raha järjest odavam. Raha maha müües peab muidugi olema mingi raha teine ekvivalent, mille sa siis vastu saad.

Eriti põnevaks läheb Tammingu sõnul rahaga kauplemine hüperinflatsioonide korral, siis on vaja raha eest saada vastu mingit stabiilset vääringut. «Kaks viimast suuremat hüperinflatsiooni on olnud Zimbabwes ja Venetsueelas,» kirjutab ta oma raamatus. «Kuid hoolimata sajatuhande protsendistest inflatsioonidest jäi neis riikides majandus toimima ka hüperinflatsiooni tipul. Asi oli selles, et majandussubjektid ei arveldanud enam Zimbabwe dollari või Venetsueela bolivariga, vaid neil oli varuvariant. Selleks oli USA dollar.»

Dollari eest sai kogu aeg kaupa, ning ka nende kaoses riikide enda raha oli kogu aeg mustal turul võimalik vahetada dollari vastu, seda siis igapäev järjest suuremaid kotikesi valuutavahetuspunkti viies. Kauplemine toimus. Kuid kas seda võis enam rahaks nimetada. Tamming kirjutab, et tegu oli pigem valede poliitiliste otsuste viimase vaatusega. «Seni, kuni hüperinflatsioon ei taba püramiidi ülemist astet ja praegu on seal USA oma dollariga, jääb varuvariandiks rahasüsteemi kollapsi puhul arveldamine USA dollariga,» selgitab ta. «Mõeldes aga kõik mõtted lõpuni ja lubades endal teadvustamatusest astuda meeleheitesse, sest selline on protsess majandusest uute tõdede teadasaamisel – seda siis enne, kui jõutakse leppimise ja mõistmise staadiumi – tuleb teadvustada ka seda, mis juhtub siis, kui dollar läheb hüperinflatsioonilisse pöörisesse.» Siis pole ju mingit kõrgemat raha, millega saaks oma sulavaid dollareid taas tahkeks muuta.

Nii et raha on küll kaup, aga samas ei ole ka. «Pigem on ta kaup nagu piim, mis võib hapuks minna ja millel on väärtus ainult siis, kui keegi teda tahab ja kasutab,» kirjutab Alar Tamming raamatus «Jalutuskäik raha alkeemiasse».