:format(webp)/nginx/o/2020/08/04/13251782t1hf2a5.jpg)
Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Nathaniel Philbricki teost «Mere südames» ja jagab oma lugemiselamust.
Põnev, traagiline ja mõtlemapanev lugemiselamus
Nathaniel Philbrick on ameerika kirjanik, kes võitis oma ajaloolise raamatu «Mere südames» eest National Book Award auhinna. Samanimeline film linastus 2015. aastal kinodes. «Moby Dick» oli kooli ajal autori üks lemmikraamatuid ja nagu mees ühes intervjuus naljatleb, siis oli ta üks vähestest klassis, kellele see meeldis.
/nginx/o/2020/08/04/13251767t1h835d.jpg)
Ühel päeval kolis ta elama Nantucketisse – täpselt samale saarele, kust 1819. aastal seilas Essexi nimeline vaalapüügilaev. Mees sai Nantucketil elades aru, et «Moby Dick» põhineb tõestisündinud lool. See põhineb päriselt Vaiksele ookeanile seilanud laeval, mida ründas hiiglaslik, kahekümne viie meetrine võidisvaal.
«Mere südames» on ajalooline raamat, mis põhineb kahe ellujääja kirjeldustel. Owen Chase, kes oli vanemtüürimees (tähtsuselt teine inimene kapteni järel) ja kajutipoisi, Thomas Nickersoni kirjeldustel. Kui vanemtüürimees avaldas enda mälestused peale koju jõudmist, siis kajutipoisi mälestused avaldati oluliselt hiljem. Mõned olulised detailid sündmuse kohta tulid ilmsiks üle saja aasta hiljem. Need, mida vanemtüürimees oma loost välja jättis.
Mulle meeldis autori ja raamatu juures otsekohe see, kui palju uurimistööd raamatusse on pandud. Mitte ainult ei kirjuta ta vaalapüügilaeva hukkumise lugu, vaid saare ajaloost, vaalapüügist, Essexi trajektoorist mööda Atlandi ja hiljem Vaikset ookeani. Ta kirjutab äärmusliku janu ja nälja mõjust inimkehale ja psüühikale, tuues võrdlusi sarnastest katastroofidest. Ning ta analüüsib, miks hiiglaslik vaal üldse laeva ründas.
Raamatus on joonised nii laeva kui ka hiljem vaalapaatide trajektoorist, millega seilati ookeanis ranniku poole. Eriti huvitav oli lugeda autori kommentaare, et kui Essexi meeskond oleks seilanud nii mitu meremiili sinnapoole, siis oleksid nad pääsenud nii palju varem. Lugedes tundus, et valesti läks iga võimalik asi, mis valesti minna sai. Üks ebaõnnestumine ajas teist taga. Ma kõiki detaile arutama ei hakka, et mitte rikkuda teiste lugemisnaudingut.
See oli väga põnev, traagiline ja mõtlemapanev lugemiselamus. Ma lugesin aeglaselt ja mõtlikult, võttes igast lõigust maksimumi. Elasin läbi nende meeste kannatusi. Kujutasin ette 1819-1820 aastate olusid ja Essexi merereisi. Kurvastasin iga ebaõnne ja meremiili üle, millega nad kanti kaugemale sihtpunktist. Mõtlesin rassismi teemade üle (ka seal on üks väga võigas detail) ja elasin südamest kaasa.
Ma ei mäletagi, millal viimati raamatust nii haaratud olin. Ehk on asi selles, et tegu on tõestisündinud looga. Lugu jutustatakse läbi kahe mehe kirjelduste ja autori enda analüüsi, seega ma ei kahelnud kordagi sündmuste tõepärasuses. Mind teeb rõõmsaks, et 2020. aastal vaalapüük keelatud ning et me ei tapa enam neid ilusaid, võimsaid loomi.