LUGEMISSOOVITUS ⟩ Parimaks ajalooliseks romaaniks valitud teos, kust ei puudu ka armastus

Michael Fassbender ja Alicia Vikander mängisid filmis «Valgus ookeanide vahel» peaosi. Foto: Shutterstock

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges M. L. Stedmani debüütromaani «Valgus ookeanide vahel», mis on viimaste aastate menukaim Austraalia päritolu kirjaniku romaan.

M. L. Stedman, «Valgus ookeanide vahel». Foto: Kirjastus Pegasus

M.L. Stedman on Austraalia päritolu kirjanik, kelle «Valgus ookeanide vahel» nimetati 2012. aasta Goodreadsi parimaks ajalooliseks romaaniks. Tom Sherbourne on Lääne-Austraalia ranniku lähistel asuva saare majakavaht. Ta elab väiksel saarel koos oma noore abikaasaga, kellega nad juba aastaid üritavad last saada. Ühel päeval leiavad nad kaldale uhutud paadist imiku ja teevad raske otsuse, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed.

Tegu on ajaloolise romaaniga, mille tegevustik kulgeb 1918. – 1950. aastate Austraalias. Peategelane on sõjaväes teeninud tugeva moraalse kompassiga meesterahvas, kes otsib lihtsalt rahulikku tööotsa. Ta saab majakavahi koha ja peagi armub. Mulle tundus see esialgu armastusromaan, aga sain üsna peagi aru, et pigem on tegu millegi raskema ja rusuvamaga.

Armastusega küll tegu on, kuid mitte järjekordse kirgliku, vaid üksteist toetava armastusega. Sellisega, kus mõlemad peategelased kasvavad ja arenevad koos, teevad traagilisi vigu ja üritavad leida lepitust maailmaga. Mõlemad tegelased on omamoodi katkised, üks rohkem kui teine, aga see tegi nad inimlikuks. Olin varasemalt 2016. aasta filmi näinud ja selles oli naine ning tema käitumine mulle vastu. Ka raamatus oli, aga samas mõistsin teda. Eriti raamatu lõpu poole. Võrreldes filmiga meeldis raamat rohkem, sest see läks sügavuti. Esitatakse küsimusi, nagu mis on inimese taluvuse piir ja mida ollakse valmis äärmuslikes oludes tegema. Kui palju suudab inimene kannatada? Kui palju jaksab inimene viha pidada?

Samuti meeldis mulle, kuidas autor kirjeldas saart ennast. Saar ja tormiline ookean oli justkui omaette karakter, mis võimendas lugemiselamust. See peegeldas tegelaste meeleolu. Raamatu lõpp puudutas mind eriti. Mulle meeldis viis, kuidas kõik otsad kokku tõmmati. «Valgus ookeanide vahel» on üks äärmiselt liigutav ja kaunilt kirjutatud lugu kahest inimesest, nende tehtud otsusest ja selle tagajärgedest.

«Oh, aga see minu aare, see on palju vähem kurnav. Andestama peab vaid korra. Vihkama aga terve päeva, kogu aeg.»

«Tal on raskusi selle kõige mõistmisega – kogu see armastus, mis on niimoodi vormi muutnud, murdunud, nagu läbi läätse langev valgus.»