/nginx/o/2020/08/19/13284035t1h6bc1.jpg)
Taasiseseisvumispäeva puhul avaldame autori loal veidi muudetud lõigu Aadu Jõgiaasa 2016. aastal ilmunud ajaloolisest raamatust «Veretu võitlus Eesti eest 1991».
Täna, 29 aastat tagasi! Lõik raamatust «Veretu võitlus Eesti eest 1991»
1991. aasta jaanuarikriis Leedus ja Lätis vallandas sündmusteahela ka Eestis. Just selle kriisi tulemusel lõi vabariigi valitsus alternatiivse sidesüsteemi ja oma salajase sidekeskuse. Et telefoni- ja raadiosidet hoiti Moskva keskvõimu ja KGB erilise kontrolli all, tuli Eesti valitsusel teha ettevalmistusi oma sidesüsteemide loomiseks eriti suure saladuskatte varjus.
Juuliks olid Toompea lossi pööningule paigaldatud vajalikud antennid ja valitsuse salajane raadiosidekeskus võis alustada ööpäevaringset tegevust. Sealt rajatud salajased telefoniühendused valitsuse sidekeskusega Kosel ja Rapla sidesõlmega andsid väljapääsu üle-eestilisse telefonivõrku.
Valitsus ei unustanud ka elektroonilisi kommunikatsioonikanaleid. Toompealt suundus salajane liin Tallinna teletorni Vikerraadio saatjasse, mis lubas vajadusel kasutada otse-eetrit. Pika Hermanni torn sai Eesti Raadio ja ETV varusaatjad. Ettevalmistused käisid saadete jätkamiseks konspiratiivkorteritest. Mõnigi plaan jäi veel paberile, sest Eestist möödus kriis kardetust leebemini, osa plaanidest läks aga käiku sama aasta augustis. Noil päevil ei teadnud keegi, mis võib juhtuda homme, juba täna mõne tunni pärast...
***
Kolonel Tarmo Ränisoo meenutus:
«Esimeseks ülesandeks oli kuulata BBC-st ja teistest rahvusvahelistest meediakanalitest ingliskeelseid uudiseid. Tegin neist tõlked ja viisin peaministri kantseleisse Savisaarele ja piirivalveameti peadirektorile Öövelile. Tõlked olid tavaliselt A4 lehtedel kolmest-neljast raadiojaamast Venemaal ja Balti riikides toimunust. Öövel soovis tõlkeid saada kahe-kolme tunnise ajavahega, et olla kogu aeg n-ö update’itud maailmas räägitavast.
Informatsioonitulv juhtidele oli suur, neil endil ei olnud aega seda kõike jälgida. Nende jaoks oli sobivam saada kiirelt uudistest ülevaade. Jooksin mitmeid kordi nende lehtedega staabi ja peaministri ruumide vahet. Ühel hetkel ei saanud enam samas majas asunud peaministri kantseleisse sisse. Esimest korda läksin jõuga läbi, aga teist korda enam ei õnnestunud läbi pressida. Kantselei ees olid ihukaitsjad ja nende kaudu sain paberid edasi anda. Need läksid peaministri töölauale.
Sidekeskuse ülem saabus Kagu-Eestist juba enne kella kümmet ja kohe algas täiesti uudne tegevus. Uskumatu, aga kõik varasemad kokkulepped toimisid! Üksteise järel asusid tegevusse teised meie sidekeskused ja kogu vabariigist tuli järjest teateid positsioonidele asumisest. Peagi oli loodud raadioside kõigi meile vajalike maakondadega.
Peale juhtnööride andmist läks kella 10 ajal Tallinnas töö lahti. Olime äkki olukorras, milleks küll valmistuti, kuid tegelikult ei oldud valmis. Mitmed asjad, nagu näiteks uudiste edastamine, tulid spontaanselt. See, mida räägiti meie Eesti raadios, ei läinud kokku välisraadio uudistega. Riigi- ja piirikaitse peadirektorile oli oluline tõene info õigeaegselt edasi anda.
Kogu vabariigis olid selleks ajaks oma postidel inimesed valmis ja sealt tuli esimene teade, et sõjaväekolonnid hakkavad tulema. Esimese päeva tähtsündmuseks oli ka see, et Savisaar oli Rootsist tulemas tagasi Eestisse Soome kaudu. Peaministri saabumise info liikus kiiresti inimeselt inimesele. Ei läinud kuigi kaua, kui peaminister oligi kohal ning peagi oli tal võimalik rääkida raadio teel meie sidekeskusest Leedu peaministriga.
Esimene öö oli rahulik. Kanalid (Nõukogude sõjaväe) võeti kontrolli alla ja kuulati, kuidas Tallinnas paiknetakse. Pisteliselt vaadati ka KGB kanaleid, aga seal ei toimunud midagi, need olid praktiliselt välja surnud. Meile jäi miilits, piirivalve ja amatöörid. See tekitas ärevust ja veidi hirmu, sest oli tunne, et äkki ei olda õiges kohas ja meie plaanid on teada.»