/nginx/o/2020/08/21/13288685t1h613f.jpg)
Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Ilmar Taska debüütromaani «Pobeda 1946», mis põhineb 2014. aastal Loomingu preemia pälvinud jutustusel ning jagab oma lugemiselamust.
Ehedalt kirjutatud raamat, mis paneb kaasa elama ja väärtustama Eesti iseseisvust
Sisututvustus
«On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse.»
Raamatust
Ilmar Taska on Eesti filmilavastaja, stsenarist ja produtsent. «Pobeda 1946» on autori debüütromaan. See on hoogsa sündmustikuga ajalooline romaan inimestest, kelle elud sõjajärgses Nõukogude Eestis omavahel puntrasse jooksevad. 1946. aasta sündmused panid mõtlema, kurvastama ja vahepeal oma absurdis ka muigama. Vaatamata selle perioodi raskusele polnud tegu sünge lugemiselamusega, mida selliselt raamatult ootaks.
Mulle meeldis kuidas Taska kirjeldas poisi vaatepunkti, kes olukorda läbi oma lapsesilmade nägi. Lapsed on ikka lapsed, mis iganes ajaperioodil nad kasvavad. Kõige huvitavam oligi minu jaoks poisi ja võõra onu liin. See, kui kergelt manipulatsioon töötas. Ning kui hästi süsteem töötas, kuigi üks tegelastest lõpuks isegi Stalini režiimi hammasrataste vahele jäi. Tegelaskujud ja tekst olid näiliselt lihtsad, aga väljendasid oma ajastu suunas erinevaid hoiakuid. Neid võis seega näha ka sümboolsemas tähenduses.
Kui tuua miinuseid, siis natuke oli tunda filmistsenaariumilikku pealiskaudsust ja kergust. Samas see kergus toimis, sest tegu oli väga haaravalt kirjutatud raamatuga. Kindlasti annaks tõsisema nurga alt kirjutada, aga Taska stiil oli tabav. Ta üldistas hästi ajastu hinge ja hoiakuid. Analüüsis 1946. aasta sündmusi ja värskelt raudse eesriidega eraldatud Eestit. Kokkuvõttes on «Pobeda 1946» väga ehedalt kirjutatud raamat, mis paneb kaasa elama ja väärtustama Eesti iseseisvust. Kui otsida hoogsa sündmustikuga, mitte liiga sünget, kuid samas mõtlemapanevat romaani sõjajärgsest Eestist, siis ei pea kaugemale vaatama. Soovitan!
***
«Võibolla läks su isa ka Venemaale, paljud lähevad…,» lausus onu mõtisklevalt ja kehitas õlgu. Isa oleks ka tore näha, arutles poiss. «Kas sa tõesti arvad, et ta on Venemaal?»
«Praegu lähevad sinna paljud, kellele siin ei meeldi.» Onu patsutas käega beeži rooli: «Pobeda on ka sealt pärit. Seal on suur vabrik, mis toodab neid järgmisel aastal juba tuhat tükki aastas.»