Aevastamaajavalt hea lugu, mis sunnib mõtlema eetiliste ja sotsiaalsete küsimuste üle

Sir Arthur C. Clarke. Foto: ANURUDDHA LOKUHAPUARACHCHI/REUTERS/Scanpix

Mairi Tempel kirjutab Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis briti ulmeklassiku Sir Arthur C. Clarke’i teaduslik-fantastilisest põnevusromaanist «Kuutolmu varing».

Arthur C. Clarke ei ole võõras nimi ühelegi teadusulmesõbrale ning ilmselt on vähemalt nimena läbi käinud iga kirjandushuvilise inimese silme eest. Hariduselt matemaatik ja füüsik, teise maailmasõja ajal õhujõudude radistina ning hiljem teadusajakirja «Physics Abstracts» abitoimetajana teeninud mehe silmaring oli aukartustäratavalt lai ning tänu sellele on tema kirjutatud loodki mitmetahuliselt nauditavad. Eelkõige lummab mind tema raamatute puhul teaduslik mõttelaad, kuid ega loojutustamise oskuski palju alla jää.

Arthur C. Clarke'i «Kuutolmu varing». Foto: Kirjastus Fantaasia

Teadusulmel žanrina on kaks äärmiselt võimsat relva, mis eristab seda teistest kirjandusžanridest. Esimene neist, ning minu meelest kõige lummavam, on võimalus selgitada teaduslikke ideid läbi ilukirjanduse, tehes seda nii teaduse populariseerimise mõttes kui ka teadusest inspireeritud, kuid selgelt argumenteerimatute ideede publikuni viijana. Teisalt võimaldab ulmekirjandus tekitada ekstreemseid olusid, mida igapäevamaailmas (loodetavasti mitte kunagi) ette ei tule, ning vaadelda inimloomust ning meie käitumist just neis piiripealsetes tingimustes. Clarke kasutab sujuva mõnususega mõlemaid relvi. Clarke’i füüsikaline mõttemaailm on äärmiselt lummav — üldfüüsikalised detailitabamised (massi ja kaalu erinevus, füüsikaliselt võimalikud tegevused Kuu pinnal,..), kirjutamise hetkel, ja tänagi, veel tulevikuvisioonide hulka kuuluvad ideed tehnoloogia teoreetilistest arengusuundadest ja paljust muust.

Aga see eelnev on jutt, mis paelub peotäit teadusulme fänne ning nemad teavad niigi, et Clarke’i tekstid taolisi nautimisväärseid detaile sisaldavad. Ilmselt teavad ka põhikooli ja gümnaasiumi füüsikaõpetajad, et Clarke ja Asimov on autorid, keda noortele lugemiseks soovitada, kui on vaja veidi loomingulisemat ning tegutsemispõhisemat selgitus füüsikaseadustele. Olgu selleks või massi ja kaalu erisus. «Kuutolmu varinguski» võeti see detail juppideks lahti.

Sisu poolest on «Kuutolmu varing» üsna sirgjooneline, kuid kogu selle raamatu lugemise ajal krigises mu hamba all mõtteline tolm. Tolm, mis on kuu pinnal miljardeid aastaid kuivanud ja väiksemaks murenenud, moodustades pea vedela massi. Kirjeldused Kuu ööpoolest, mida valgustas vaid Maalt peegelduv kuma, kandsid endas nii nostalgiat kui igatsust. Ulmeraamat on ju ennekõike siiski raamat ning hea ulmekas peab olema ka hea lugu, hea tekst — mõtlemapanev, enese sisemist õppimist võimaldav ning mingis mõttes lugejat tänasest homsesse kandev.

«Kuutolmu varing» viib lugeja Kuule ajastul, mil lisaks meie koduplaneedile on inimkond hõivanud ka Kuu, Veenuse ja Marsi. Kuu on just selline nagu astronoomid meile igapäevaselt kirjeldavad, ei midagi fantastilist — ⅙-gravitatsiooniga elutu ja atmosfäärita kivi, mille peale on tehnoloogia abil loodud baasid, teiste hulgas ka turismibaas. Vähestele on see taskukohane, kuid need, kes saavad taolist puhkust endale lubada, tulevad ka Kuu vaatamisväärsustega tutvuma. Peategelane, Pat Harris, on kuubussi Selene I juht. «Buss» on siinkohal küll tinglik nimetus, sest sõiduvahend liugleb puupinna kohal ning sellega viiakse läbi ekskursioone tolmumere kohal. Probleemid algavad hetkel, kui tavaline turvaline turiste vedav ekskursioon satub varingusse, mattub kuutolmu alla ning kaotab side baasiga.

Bussitäis heauskseid turiste, kes ootamatult ei näe midagi ning aimavad, et olukord on halvemast halvem. Paanika tekitamine ei ole valikus, sest iga vigastus, mis kuubussile tekitataks, võib muutuda eluohtlikuks kõikidele. Paanikat vältida näib aga võimatu ülesanne. Samas, just sellest saabki loo peamine ülesanne! Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid mina isiklikult ei ole kunagi hommikul tööle minnes mõtisklenud, et mida peaks tegema, et võõrastest turistidest kasvaks koostöövõimeline meeskond atmofääritu Kuu pinnal. Clarke suudab siingi hoida populaarteadlase täpsust ning selgust, kirjeldades kõiki neid pealtnäha pisikesi, kuid sisimas üliinimlikke pingutusi, et see toimida saaks. Päästeoperatsioonist puudub igasugune info ning teadjamatel lasub rohmakas aimdus, et nende leidmine võib hoolimata dubleeritud turvasüsteemidest osutuda võimatuks ülesandeks. Tolmumere pinda saab vaadelda vaid satelliitidelt ning kui varing oli piisavalt suur, pole vaadelda suurt midagi. Samal ajal vähenevad bussi hapniku- ja toiduvarud, tolm isoleerib soojuse eraldumise ning kõige sinisilmsemadki turistid hakkavad aimama olukorra fataalsust.

Teine liin käsitleb päästeoperatsioone, seega lugeja ei ole kaugeltki nii suures pimeduses kui reisijad. Siingi sunnitakse lugeja mõtisklema mitmete eetiliste ja sotsiaalsete küsimuste üle. On selleks siis turismiäri hea maine või ajakirjanduse õigused ja kohustused, jäägu iga lugeja enda mõtiskleda. Olgu vaid mainitud, et igast vaatepunktist läheneb Clarke teadusulmelise optimismi ning lahenduse otsimisele orienteeritusega, jättes lugeja samal ajal siiski mõtisklema.