/nginx/o/2020/08/31/13311881t1hbc16.jpg)
Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges 1998. aastal eesti keeles ilmunud Arthur Goldeni ilukirjanduslikku teost «Geiša memuaarid», mis omal ajal suure skandaali põhjustas.
Skandaalne raamat, mille autor valeväidete tõttu kohtuvõitluse kaotas
«Geiša memuaarid» on Arthur Goldeni ilukirjanduslik teos ühe geiša elust enne ja pärast Teist maailmasõda. Raamat ise põhineb Mineko Iwasaki nimelise naise, kunagise kuulsaima Jaapani geiša kirjeldustel. Enne arvustuse juurde liikumist tahan rõhutada, et tegu on ilukirjandusega ja seda ütleb autor ka raamatu lõpus. Pealkirjas on «memuaarid», aga see pole päriselt elanud geiša elu. Mineko Iwasaki kirjutas tegelikult paar aastat peale menuki ilmumist enda autobiograafia. Sisuliselt oli see temapoolne vastusõna «Geiša memuaaridele», milles olid mõned faktivead. Lugejal võib olla huvitav teada, et kunagine geiša kaebas autori kohtusse ja võitis. Aga sellest hiljem.
Tahtsin seda raamatut tegelikult pikka aega tagasi lugeda, sest filmi nägin emaga kinos 12-aastaselt ning mulle väga meeldis. Mäletan, kuidas mõtlesin, et geišad on nii graatsilised ja ilusad. Jaapan ja eriti Kyoto piirkond on mind alati võlunud. Keel, huvitav ajalugu ja ülim viisakus, mida jaapanlased üksteise väljendavad. Isegi jaapani kirjandust lugedes meeldivad mulle detailid. Näiteks see, et kõneldes san tähendab täiskasvanut, chan või kun aga last. Samas võivad chan üksteisele öelda ka armsamad või head sõbrad. Sisuliselt väljendatakse juba pöördumisel austust inimese vastu, kellega vesteldakse. Eestlase jaoks tundub Jaapan koos oma tavadega väga ilus ja eksootiline.
Lugesin raamatu kahe päevaga läbi, kuigi eestikeelne trükk on peaaegu 600-lehekülge paks. See oli lihtsalt nii haarav. Esimesed pool raamatut keskendusid peategelase Sayuri raskele lapsepõlvele ja tema suureks sirgumisele. Huvitav oli lugeda, kuidas tundmatust kalurikülast ebakindel tüdruk muutus ajaga enesekindlaks ja kauniks naiseks. Mingis mõttes on tegu isegi arenguromaaniga, sest Sayuril oli mitu erinevat murdehetke, kus ta oma saatuse enda kätte võttis. Ma elasin väga huviga kaasa just raamatu esimesele osale ja raskustele, mida tütarlaps ületama pidi, kuigi ka teine pool oli samavõrra nauditav. Kui tuua kriitikat, siis Sayuri liigne keskendumine enda ühele elueesmärgile. Ta oli omale kellegi pähe võtnud ja suutis üle kümne aasta keskenduda ainult sellele ühele, teisalt see oli ilus. Mõni teine inimene oleks eluga edasi liikunud.
Kõige nauditavam osa «Geiša memuaaridest» oli Jaapani ajalugu ja rikkalikud kirjeldused. Tegevustik toimub peamiselt 1929.-1947. aastate Jaapanis, Kyotos Gioni piirkonnas. Põnev oli lugeda geišaks õppimisest, tantsust ja muusikast. Samuti vestluskunstist, mida nad pidid valdama ja kindlast viisist, kuidas pidid end üleval pidama. Palju räägiti ka minevikust, viiteid oli isegi feodaalsele Jaapanile, Edo ajastusule (samuraid!) jne. Südantlõhestav oli lugeda Teisest maailmasõjast läbi jaapanlase vaatepunkti, kuigi see tahk oli pigem tagaplaanil.
Lõpetuseks tahan kirjutada lühidalt kunagisest skandaalist raamatu ümber. Kui spoilerid (sisureetjad) ei häiri, siis lugege edasi. Raamatus kirjutatakse, et geišad müüsid oma mizuaget ehk süütust enampakkumisele. Mineko Iwasaki oli sellisest käsitlusest väga häiritud ja kaebas Arthur Goldeni kohtusse. Ta rõhutas, et Gioni piirkonnas polnud sellist tava, et geišad oma süütust müüsid ja võitis kohtuasja. Mõned aastad hiljem kirjutas ta oma autobiograafia*, mida kunagi lugesin ja väga nautisin. Ta oli oma ajastu üks edukaim geiša ja keda vähegi huvitab, siis soovitan raamatukogust laenutada. Samas ei saa öelda, et ma «Geiša memuaare» selle tõttu lugeda ei soovitaks, sest lugemiselamusena oli see väga mõtlemapanev ja kaunilt kirjutatud raamat. Lihtsalt alati on hea teada mõlemat versiooni.
*Autobiograafia on «Geisha. Elu» , inglise keeles «Geisha, a Life» Mineko Iwasaki.