Dalagatani ja Odengatani nurgal asuva postkontori töökoormus 1970. aastatel aina kasvas. Selleks andis põhjust üks vanadaam, kes nägi välja samasugune nagu paljud teised vanadaamid, keda võib Stockholmi Vaasalinna-nimelises linnaosas igal tänaval, pargis, poes ja kondiitri juures kohata. Paljude aastate jooksul oli selle vanadaami uksel asuvast kirjaluugist iga päev sisse potsatanud terve patakas kirju. Ja tema ümmarguste sünnipäevade paiku aastatel 1977, 1987 ja 1997 pidid kirjakandjad aadressil Dalagatan 46 lausa uksekella helistama, et anda üle kottide kaupa pakke ja kirju, millel olid margid tervest maailmast. Kui kõik need rohkearvulised saadetised olid läbi loetud ja neile oli vastatud, tassiti kirjad pappkastides pööningule. Nendes pappkastides polnud mitte ainult rõõmsad õnnesoovid ja laste värvilised joonistused, vaid ka kuldäärisega tervitused riigimeestelt ja kuningakodadelt. Samuti tavalisemad kirjad inimestelt, kes soovisid lihtsalt paluda autogrammi, rahalist abi või moraalset tuge ühele või teisele poliitilisele kampaaniale.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/09/10/13336942t1h28f9.jpg)