«Testamendid» – sama lugu, aga läbi teiste tegelaskujude

Kanada kirjanik Margaret Atwood. Foto: TOLGA AKMEN/AFP/Scanpix

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson on lugenud Margaret Atwoodi uut romaani «Testamendid» ja jagab oma lugemiskogemust.

Sisututvustus

Margaret Atwood, «Testamendid». Foto: Kirjastus Varrak

Rohkem kui viisteist aastat pärast «Teenijanna loos» kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. «Testamentides» näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb.

Raamatust

Modernseks klassikuks saanud «Teenijanna loo» lugesin paar aastat tagasi läbi (arvustus), mis jättis väga hea mulje. Atwood oli suutnud luua kõhedusttekitava düstoopia Gileadist, kus naistel puudub valikuvabadus ja nad on jagatud klassidesse (komandöride naised, tädid ning kõige madalamal teenijannad). Seejuures teenijannade ainus roll on tuua ilmale komandöride lapsi. Kui esimene osa keskendus ühele sellisele teenijannale, siis «Testamendid» räägib loo kolme naise vaatepunktist. Tasub ära mainida, et need naised asuvad ühiskonna kõrgemal redelil, vähemalt võimaluste poolest.

Erinevalt esimesest osast, kus Gileadi valitsemine ja võimumängud olid tagaplaanid, on teine osa palju poliitilisem. Lugeja saab vastuse peaaegu igale küsimusele teokraatliku režiimi kohta. Minu arust lausa liiga palju vastuseid. Mulle väga meeldis teatav salapära esimese raamatu juures, mida jutustati läbi Offredi-nimelise teenijanna. Nagu mainitud sai, siis kolm uut peategelast on tegelikult kõrgemal redelipulgal kui Offred esimeses osas. See vähendas minu jaoks elamust, sest nende elu oli peaaegu talutav. Nad ei pidanud sünnitama lapsi selleks, et lapsed neilt sündides ära võetaks. Samuti oli neil mingi valikuvõimalus valida endale mees või soovi korral vältida abiellumist. See kahandas natuke düstoopia elementi, vähemalt subjektiivselt.

Raamatu plussiks oli see, et paljudele küsimustele anti vastused. Millised olid naiste võimalused ühiskonnas? Kes tegelikult niite tõmbasid? Kuidas sellist režiimi seestpoolt lõhestada? Ja küsimus, millele autor kõige enam vastata soovis – miks Gilead ikkagi lõpuks lagunes? See viimane pole muuseas spoiler (sisureetja), sest juba «Teenijanna loo» lõpuga avaldati, et see ei jäänud kestma. Kokkuvõttes ootasin enamat, eriti arvestades Atwoodi võimekust. Ootasin kas midagi täiesti uut või vähemalt uudsemat vaatenurka. Näis, et kirjutati täpselt sama lugu, aga läbi teiste tegelaskujude. «Testamendid» jäi liiga palju esimese osa varju.