:format(webp)/nginx/o/2020/05/14/13100690t1h2847.jpg)
Kuna koroonaviiruse pandeemia tõttu jäi kirjandusfestival HeadRead jäi tänavu ära, jagab festivali toimkond HeadRead blogis soovitusi raamatute kohta, mis on praegusel erakordsel ajal kas eriti kõnekad või pakuvad lihtsalt väärt elamust. Kirjanik Jan Kaus soovitab soomerootsi kirjaniku Kjell Westö romaani «Tritonus».
/nginx/o/2020/09/21/13361177t1h110e.jpg)
«Elu tuumaks ongi entroopia ja kaos; kõik, mis ei olnud kaos, oli tegelikult vale, kui mitte just vale, siis igal juhul püüd võltsilt ja kramplikult ilustada virvarri ja kuristikke, mis on inimesele mõistmiseks liiga suured ja sügavad,» kirjutab soomerootsi kirjanik Kjell Westö oma uues romaanis «Tritonus». Sellest kirjakohast ei maksa lasta ennast ära ehmatada, sest Westö oskab kirjutada inimliku korrajanu luhtumisest nii, et see võta lugejalt lootust. Ja ma ei pea silmas ainult mõtet, et lahenduse puudumine elust on ise omamoodi lahendus. Asi selles, et inimene laseb suurema osa oma ajast raisku. Aga Westö ei räägi ainult aja kadumisest/kaotamisest, vaid ka neist hetkedest, mis ülejäänut, st kõike ajas/aega kaduvat valgustavad. Westö raamatute lugemine on mind alati viinud mõttele, et elu pikkus ja tähendusrikkus pole kunagi korrelatsioonis, tähendusrikkaid momente elame me kogu elu peale läbi ehk paari nädala või parimal juhul kuu jagu, ülejäänud hetked läbivad meid (või läbime meie neid) sama märkamatult kui kosmilised lained.
Aga aeg ei huvita Westöt ainult sisukuse rakursist. Nüüdseks juba kuuekümnenda eluaasta lävele jõudnud kirjanik annab «Tritonuses» mõista ühest elu enesestmõistetavast paratamatusest, mis on vist liiga ilmne, et me seda tähele paneks: minevik kasvab, tulevik kahaneb. Inimese aeg on kahanemise aeg. Mida pikem on elu, seda lühem võib see tunduda: «Kes oskas tollal aimata, et elu ei ole palju pikem kui kolme minuti ballaad? Paar värssi ja refrään, mida me kordame nii kaua, kuni laul lõpeb ja vaikib.»
«Tritonuse» kaks aegamisi omavahel sõbrunevat peategelast, maailmakuulus helilooja Thomas Brander ja kohaliku süldibändi kitarrist Reidar Lindell kogevad mõlemad omal moel aja kahanemist. Westö aga teeb sellest ka ruumilise kahanemise – justkui oleks nii, et mida vähemaks jääb aega, seda vähemaks jääb ka ruumi: «…tegelikult ei olnud tal puudu mitte sõnadest, vaid tundest, et tal on endastmõistetav õigus olla seal, kus ta on, ja öelda seda, mida ta tahab öelda.» Brander laseb ehitada endale looduskaunisse kohta uhke, moodsa, avara maja, koos liftiga ja puha, aga just luksuslikkust tähistavas liftis tunneb Brander ennast ahistatult, kartes, et elekter kaob ära ja ta jääb lifti kinni. Branderi ruumis liikumine on seoses tema vaimse muundumisega – olles aastaid ringi reisinud, hakkab reisimine omandama üha enam põgenemise piirjooni. Kuna Brander tahab üha vähem reisida, võib see tuleneda asjaolust, et tal on üha raskem iseenda eest põgeneda, tema ruum aheneb ning selles ahenenud ruumis hakkab ta vastutahtsi ennast paremini nägema.
Sellest lühikirjeldusest võib nüüd jääda mulje, et Westöl polegi mingeid erilisi positiivseid lahendusi. Aga see pole õnneks nii. Kuigi me suudame muuta tähenduslikuks väga väikest ajalist osa elust ning laseme lihtsalt tulevikul minevikuks pihustuda, võib just tähendusliku, mineviku kasvule vastupanu osutava osa lühiajalisus võimendada selle väärtust. Võib-olla enamgi. Kui mõtleme neile hetkedele meie elus, mis on olnud piisavalt tugevad, et aeg pole neid ära söönud, nii et need suudavad heita kaduvusele lummavat valgust, siis ehk leiame mooduseid selliseid hetki teadlikult juurde luua, hakata omaenese elude mustkunstnikeks või võluriteks – või kui meie trikid ebaõnnestuvadki, võime püüda vähemalt tähenduslikke olukordi paremini ära tunda ning nende ajalist kestust pikendada, sekundeid unustusest päästa.
PS: Mul on Westö fännina muidugi väga hea meel, et Eesti Raamat ja Tõnis Arnover tema loomingu tõlkimisega tegelevad, aga «Tritonuse» eestinduse puhul hakkasid trükivead lõpuks lugemist takistama. Sedavõrd kaalukas raamat vajanuks üht ülelugemist. On omajagu lohakusvigu nagu «oma asjade tegeleda» (lk 169), «sa nägid ju täna õhtu» (lk 205), «headuse püsiv definitsiooni» (lk 240), «sest asemel et seista» (lk 267), jne. Ma ei hakka kõiki trükiveakuradi vingerpusse üles loetlema, ent neid kogunes lugemise jooksul piisavalt palju, et hakata neid eraldi välja märkima. Enamasti on tegu vigadega, mille võinuks avastada ka täiesti tavalisel ülelugemisel: vale nimi, vale kääne, mõni lohakas lauseehitus, mis mõjutas mõistmist, jne. Selgituste osas kordub imelik konstruktsioon, mille kohaselt ei ilmu lood mitte albumil, vaid «albumis» – esimene kord, kui kohtan sellise sõnastuse puhul seesütlevat käänet. Igatahes oli «Tritonuse» tekstis jäänud nähtavale kiirustamise jäljed.