Ülo Vooglaid: inimesed saavad enesehinnangu läbi teiste inimeste silmade

Ülo Vooglaid. Foto: Erakogu

«Elanikust kodanikuks» raamatu kaante vahele on koondatud Ülo Vooglaiu käsitlus inimesest ja ühiskonnast. Teisalt peegeldab see ka autorit ennast, tema maailmavaadet, leppimatust rumaluse ja harimatusega. Tegemist on teosega, mille autor peab rahuldavaks vaid süsteemset inimesekeskset elukäsitlust.

Igas situatsioonis tuleb arvestada olusid

«Igal konkreetsel hetkel leiab inimene end mingites oludes, mingis olukorras ja mingis situatsioonis. Nende koostoime märkamine ja arvestamine on üks ühiskonnas tegutsemise võtmeküsimusi,» kirjutab Ülo Vooglaid oma raamatus «Elanikust kodanikuks». «Ükskõik, mida me teha tahame, tuleb arvestada nii olusid ja olukorda kui ka situatsiooni nii objektiveeritud kui ka subjektiveeritud võtmes, sest muidu ei pruugi aru saada ei võimalustest ega ohtudest, ei inimsuhetest ega taotlustest ega hinnangutest.»

Objektiveeritud situatsioon

Objektiveeritud situatsioon koosneb Vooglaiu sõnul stereotüüpidest – kultuuris fikseeritud arusaamadest käitumiseks teatud puhkudel. «Inimesed saavad enesehinnangu läbi teiste inimeste silmade, seetõttu püüavad nad käituda nii, et see oleks kooskõlas teiste inimeste ootustega ning ühiskonnas ja kultuuris kujunenud arusaamadega. Selleks peab aru saama, mis on õige ja vale, sobiv ja sobimatu, ilus ja inetu, kohane ja kohatu,» selgitab ta.

Stereotüübid on terviklikud kujutlused kultuuris juurdunud käitumismudelitest

Vooglaiu sõnul saavad lapsed heal juhul juba enne kooli põgusa kujutluse sellest, kuidas käituda tunnis, vahetunnis ja eksamil, kontserdil, kirikus, pulmas, matusel, bussis, poes jm. «Igal eluhetkel oleme mingis objektiveeritud situatsioonis ja meid peetakse arukaks, kui käitume kooskõlas nende kirjutamata reeglitega, mis on põlvest põlve kujunenud ja kinnistunud normina,» kirjutab ta.

Igas situatsioonis käitumiseks on igas kultuuris ja isegi sama kultuuri eri kogukondades mõnevõrra erinevad reeglid. Nendes reeglites on nii üldinimlikku ja loomuomast kui ka rahvuslikku ja kohalikku. Mõned stereotüübid on jäigad ja totaalse toimega, teised paindlikud ja lokaalsed. Igaüks peab suutma ise vahet teha.

Küll aga tema sõnul ei saa täpselt teada, millal, kuidas ja tänu millele on stereotüübid tekkinud, kuid kõik teavad, et need on olemas. Kui mõni inimene nendest reeglitest ei hooli ja objektiveeritud situatsioonis ei orienteeru, võib selguda, et teda ei peeta omaks, aga võib tekkida ka palju muid arusaamatusi.

Subjektiveeritud situatsioon

Subjektiveeritud situatsioon on Ülo Vooglaiu sõnul tunne, mis tekib olude, olukorra ja stereotüüpide (objektiveeritud situatsiooni) koostoimel. «Sisenedes mingis ruumis tegutsevate inimeste sekka, peab siseneja võimalikult kiiresti aru saama, kas ruumis on tõene või mänguline, probleemne või absurdne, rahulik või ekstreemne, konfliktne või sõbralik, stabiilne või labiilne, valiku- või sundsituatsioon vms. Kui sisenejal ei õnnestu situatsioonis orienteeruda, võib kergesti juhtuda, et ta «astub ämbrisse»,» selgitab ta.

Inimene on kas situatsiooni kujundaja või peab kohanduma teiste loodud situatsiooniga. Ta saab käituda adekvaatselt, st olla ootuspäraselt oma rollis, kui ta adub nii olusid ja olukorda kui ka situatsiooni, kus ta viibib (mitte pelgalt üht, teist või kolmandat).

«Tõeses situatsioonis leiab inimene end siis, kui ta tunneb, et see, mida tehakse, on ehe, selge, kindel, et selle tulemusest sõltub palju. Järelikult tuleb tõsiselt suhtuda igasse detaili ja tervikusse ning osalemiseks tuleb end kokku võtta,» kirjutab Vooglaid. «Mängulises situatsioonis leiab inimene end siis, kui on näha, et inimesed mõtlevad ühte, räägivad teist, teevad kolmandat – pingutavad mulje jätmiseks. Kui keegi vaatab lakke ja torgib samal ajal keeleotsaga purihammast, võib teistele kergesti jääda mulje, et ta mõtleb. Mängitakse muretsemist, hoolivust, tõsidust, mõistmist, armastust, otsustamist, vastutamist jne. Mängulist situatsiooni ei maksa segi ajada mänguga.»

Tema sõnul peaks kodaniku silm ja kõrv olema küllalt teritatud, et märgata, millal aetakse asja ja millal mängitakse asjaajamist, millal peetakse nõu või mängitakse nõupidamist.