N, 23.03.2023

Steve Jobsi elulooraamatu kirjutanud Walter Isaacson: Jobs oli ehmatavalt järjekindel mees

Steve Jobsi elulooraamatu kirjutanud Walter Isaacson: Jobs oli ehmatavalt järjekindel mees
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Steve Jobs.
Steve Jobs. Foto: ROBERT GALBRAITH/REUTERS/Scanpix

Walter Isaacsoni kirjutatud ja Heliose kirjastatud ekslusiivelulugu «Steve Jobs» põhineb enam kui 40 intervjuul, mis tehtud Steve Jobsiga kahe aasta jooksul – lisaks üle saja usutluse pereliikmete, sõprade, vaenlaste, võistlejate ja töökaaslastega.

Autor on pannud haarava jutustuse loova ettevõtja käänulisest eluteest; kõrvetavalt eredast isiksusest, kelle täiuseiha ja raevukas edasitung tekitasid pöörde kuues tööstusharus: personaal- ja tahvelarvutite, animatsiooni, muusika, telefonide ning e-kirjastamise vallas.

Ehkki Jobs aitas selle raamatu koostamisele kaasa, ei taotlenud ta kontrolli kirjapandu üle ega isegi õigust tekst enne avaldamist läbi lugeda. Tabuks ei kuulutanud ta ühtegi teemat. Vastupidi, ta kehutas tuttavaidki kõik ausalt ära rääkima. Jobs ise kõneleb otsekoheselt – vahel jõhkragi otsekohesusega – inimestest, kellega ta koos töötas või kellega konkureeris. Sõbrad, vihamehed ja kolleegid maalivad ilustamata pildi kirgedest, perfektsionismist, kinnisideedest, kunstimeisterlikkusest, hulljulgusest ning ohjade külge klammerdumisest – kõigest, mis kujundas peategelase tööstiili ja sellest võrsunud uuenduslikke tooteid.

Jobs kutsus autori jalutama

Walter Isaacson kirjutab oma raamatus, et 2004. aasta ühel varasuvisel päeval helistas talle Steve Jobs. «Ta oli varem suhtunud minusse üsna sõbralikult, olles vahetevahel veidi pealetükkiv – eeskätt siis, kui ta oli valmis turule tooma uut toodet, mida soovis näha Time’i kaanel või CNN-is, kus mina olin kunagi töötanud. Sel ajal ei töötanud ma enam ei ühes ega teises ja ei olnud temast tükk aega suurt midagi kuulnud. Rääkisime natuke Aspen Institute’ist, millega ma olin äsja ühinenud, ja ma kutsusin teda kõnelema meie suveülikooli Colorados. Jobs vastas, et tuleks hea meelega, aga mitte esinema. Ta tahtis hoopis jalutama minna, et saaksime vestelda,» meenutab autor.

See tundus talle kummaline. Siis ta veel ei teadnud, et Jobsile meeldis pikkade jalutuskäikude ajal tõsistel teemadel arutleda. «Olin hiljuti avaldanud Benjamin Franklini biograafia ja parasjagu kirjutaasin Albert Einsteini oma ning mu esimene reaktsioon oli pooleldi naljatades arutleda, kas ta näeb end selle rivi loomuliku jätkuna. Kuna uskusin, et tema särav, paljude tõusude ja mõõnadega karjäär alles kestab, siis keeldusin. Ütlesin, et mitte praegu. Võib-olla kümne või kahekümne aasta pärast, kui ta pensionile läheb,» kirjutab Walter Isaacson.

«Olin tundnud Jobsi alates 1984. aastast, kui ta tuli Manhattanile Time’i toimetajatega lõunatama ja oma uut Macintoshi ülistama. Juba siis oli ta parasjagu ennast täis, õiendades Time’i ajakirjanikuga selle pärast, et too oli teda liiga paljastava looga haavanud,» kirjutab autor. Hiljem Jobsiga vesteldes oli ta, nagu paljud teised pikkade aastate jooksul, üsna võlutud tema kaasakiskuvalt pingsast ellusuhtumisest. «Pidasime sidet ka siis, kui ta Apple’ist välja tõrjuti. Kui tal oli vaja midagi reklaamida, näiteks NeXTi arvutit või Pixari filmi, koondas ta oma sarmi taas minule ja viis mu Lower Manhattanile sushirestorani, veenmaks, et toode, mida ta parasjagu üles kiitis, on parim, mille ta iial loonud. Ta meeldis mulle,» kirjutab Isaacson.

Kui Jobs taas Apple’i troonile asus, pandi ta Time’i esikaanele, ja varsti pärast seda hakkas ta raamatu autorile pakkuma ideid sarjale, mida nad kirjutasid sajandi kõige mõjuvõimsamatest inimestest. Ta oli välja tulnud oma «Think Different» – kampaaniaga, kus olid esiplaanil mõned ikoonistaatuses fotod samadest inimestest, kellest nad kirjutada kavatsesid, ja tema meelest oli ajaloolise mõjuvõimu hindamine põnev.

Järjekindel mees

«Kuigi olin keeldunud tema elulugu kirjutamast, suhtlesime siiski aeg-ajalt. Mingil ajal kirjutasin talle e-kirja, küsides, kas on tõsi (mu tütar oli seda mulle rääkinud), et Apple’i logo on auavaldus briti arvutipioneerile Alan Turingile, kes sõja ajal murdis Saksamaa salajasi koode ja sooritas enesetapu, hammustades tsüaniidiga mürgitatud õuna. Jobs vastas, et ta oleks tahtnud selle peale tulla, aga nii see ei olnud. Seejärel algas meie kirjavahetus Apple’i algusaegade üle ja ma avastasin eneselegi ootamatult, et kogun selle teema kohta materjali – juhuks, kui säärase raamatu kunagi kirjutada otsustan. Kui mu Einsteini-biograafia avaldati, tuli Jobs Palo Altosse raamatu esitlusele ja viis mu kõrvale, vihjates taas, et temast saaks hea raamatu,» meenutab autor.

Jobsi järjekindlus jahmatas Walter Isaacsoni. Ta oli avalikkusele tuntud kui äärmiselt endassetõmbunud inimene ja tal polnud põhjust arvata, et ta on tema raamatuid lugenud. «Vastasin taas, et ehk kunagi hiljem,» räägib ta. «Ent 2009. aastal ütles tema abikaasa Laurene Powell otse: «Kui sa Steve’ist üldse kirjutada kavatsed, siis tee seda nüüd.» Jobs oli olnud teist korda haiguspuhkusel. Tunnistasin Laurenile, et kui Jobs selle mõtte esimest korda välja käis, ei teadnud ma tema haigusest midagi. Laurene vastas, et seda ei teadnud peaaegu mitte keegi. Ta selgitas, et Steve oli helistanud mulle vahetult enne vähioperatsiooni ja hoidis seda ikka veel saladuses,» räägib ta.

Seepeale otsustas ta selle raamatu kirjutada. «Jobs üllatas mind avaldusega, et ta teab, et tal pole selle raamtule mingeid õigusi, isegi mitte õigust seda enne avaldamist lugeda. «See on sinu raamat,» ütles ta. «Ma isegi ei loe seda.»

Märksõnad
Tagasi üles