Eduka Ungari autori Vilmos Kondori viieosalise krimisarja «Budapest noir» teine raamat «Patune Budapest» nüüd eesti keeles saadaval.
Suurepärane krimiromaan autorilt, kes hoiab oma identiteeti iga hinna eest saladuses
On 1939. aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad. Poolast saabub Ungari piirile massiliselt põgenikke. Suures segaduses läheb kaduma kolm Punase Risti veokit koos sõdurite ravimiseks mõeldud morfiini ja kokaiiniga. Budapestis upub samal ajal tundmatu noor naine ujula basseini. Kaks juhtumit, kaks uurijat: üks neist erru läinud legendaarne detektiiv Sándor Nemes, teine raamatust «Budapest noir» eesti lugejatele juba tuttav kriminaalajakirjanik Zsigmond Gordon. Nende teed viivad üha lähemale nii teineteisele kui ka kõige kõrgematele ringkondadele.
«Patune Budapest» ei ole «Budapest noiri» otsene järg, kuigi peategelased – Budapest ja Gordon – on enam-vähem samaks jäänud. Maailm nende ümber on aga muutunud. Gordoni lähedased on surnud, ära sõitnud või just lahkumas, neist on alles veel vaid mõned jäljed: palmipuudega särk, romaanikäsikiri, sahvritäis eksperimentaalmoose või üllatuskülaline uksel. Päris kohv, tubakas ning isegi kartul on defitsiitne kaup ja mooside hapu mekk ei ole enam ammu ainult maitseküsimus.
Terve Ungari maailm on süngem kui veel paar aastat tagasi, inimestele on jäänud üha vähem vabu valikuid. Juudiseadused represseerivad haritlasi, fašistlikud jõugud tegutsevad oma äranägemise järgi ja kunagised punatimukad töötavad nüüd riigi teenistuses ülekuulajatena. Härrasmehe võõba all peituvad tihti alatud kurjategijad ning nende võimujanu ja rahanälg on piiritu. Poliitiliste mängude raha tuleb salajastes eliit-kaardiklubides mängitavast bakaraast ja narkourgastes tarvitatavatest uimastikogustest. Kõik need hukatuslikud mängud on ebaseaduslikud, aga «Millal on siin riigis midagi tegemata jäetud sellepärast, et see on keelatud?»
Uudised ei ole enam pühad, vaid tsenseeritud, arvamustest rääkimata. Kus on siis sellistel jõhkratel aegadel tõde? Ühe kangelasliku ajakirjaniku käes? «Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan kirjutada sellest, mis juhtus.»
Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.
Katkend raamatust «Patune Budapest»:
Sihvakas noor neiu astus vette viiva trepi juurde ebakindlal sammul.
«Keegi ei näinud tütarlast vette viiva trepi juurde minemas. Tunnistajad…»
Ta vaatas ringi, peale tema oli ujulas veel vaid paar inimest. Vasakpoolse tribüüni nurgas mähkis üks vanem naine end hoolega rätikusse, keegi töötajatest lipsas vaikselt sisse meeste duširuumi uksest. Ukse avanedes kostis sealt korraks valjuhäälset vestlust. Üks keskealine mees oli parempoolsel tribüünil juba tükk aega vaikselt oma ujumismütsiga jännanud, ta ei saanud ega saanud seda niimoodi pähe, et ühtki juuksesalku välja ei jääks.
«… väidavad üksmeelselt, et tema käitumises polnud midagi ebaharilikku. Siinkohal tuleb siiski märkida, et proua Goldbachi tunnistuse kohaselt pole tema kõrvakuulmine ega silmanägemine enam endised. Ujumisinstruktor…»
Tüdruk lõi vaevumärgatavalt vankuma. Sellest liigutusest piisanuks, et ujumisinstruktor tema juurde läheks, aga just instruktor oli see, kes huvilistele duširuumis valjuhäälselt Ungari veepallikoondise selle päeva treeningu üksikasjadest pajatas. Tüdruku pikad sõrmed haarasid metalltorust kinni nii tugevasti, et küüned tõmbusid valgeks. Elegantne trikoo liibus veatult tema nõtkele kehale ja rõhutas sihvakaid jalgu. Ta klammerdus metallpiirdesse ning vahtis ainiti ülevoolurenni. Kergelt kloorilõhnalisse ja uskumatult sinisesse vette langes korraga piisk punast vedelikku. Vool uhtus selle peagi minema. Vana naine ja ujumismütsiga mees poleks isegi siis midagi märganud, kui oleksid parajasti pilgu sinnapoole heitnud, kõik juhtus sedavõrd kiiresti. Tüdruk tõstis käe nina ette. Ta käeseljale kukkus veel üks piisk. Veri valgus tummise õlise veinina tema kahvatul nahal laiali. Tüdruk vahtis midagi taipamata ainiti veretilka. Ta ajas pea kuklasse ja tõstis pilgu laes olevale lambireale. Talle tundus, et valgus pimestab, see oli niivõrd ere, et ta pani käe silme ette, kartes, et silmad valguvad peast.
«… István Jana on valmis vanduma, et läks duširuumi vaid korraks, ta oli seal kõige rohkem minuti, ja tema nägi tüdrukut ainult basseini poole minemas. Ka härra Benő Kántor väitis, et oli tüdrukut basseini serval märganud, teda korraks isegi vaatama jäänud, kuna neiu nägi üpris võluv välja, siis aga läksid tema mõtted mujale ja kui ta järgmine kord pilgu sinnapoole heitis…»
Ta püüdis meenutada, mida ta seal teeb, mida paganat ta just praegu ja just seal teeb, ta peaks ju hoopis teatris olema –, kuid meelde ei tulnud midagi. Ta pingutas oma aju, ent peas tantsisid vaid rõngad, säbruliste servadega laigud, need võisid olla mingid mälestused, aga selleski ei saanud kindel olla. Samuti ei taibanud ta, mis on see tume laik tema käel. Kas vihma sajab? Sees? Kõigest tilk või kaks? Täpselt tema käeseljale? Tüdruk heitis pilgu ujula peegelsiledale veele. Ta vaatas üksisilmi vett, kui kuulis äkitselt kohutavat möirgamist. See kõlas, nagu möiranuks lõvi, kellele on oda turja virutatud. Tüdruk tõstis pea ja vaatas hirmunult ringi. Vana naine oli oma kraami juba kokku pakkinud ja lappas aeglaselt Kella 8 Lehte, ujumismütsiga mees aga istus tribüünil, nägu pihkudesse peidetud. Nemad ei olnud möiret kuulnud. On nad siis kaasosalised? Kindlasti on, peavad olema, võimatu, et nad ei kuulnud möiret, millele järgnes kohe veel üks; seejärel süttisid veepinnal tulerõngad, lõbusasti lõõmates nagu mõne tsirkuseartisti käes, need tantsisklesid vee peal, kord lähenedes, kord kaugenedes; tüdruk jõllitas sõõre hirmunult ja lummatult. Kõlas järgmine möire, ent sumbus siis kiiresti ja selle asemel kostis kusagilt sügavustest kerkiv ohe. Tüdruk ei saanud aru, kes võiks küll nii sügavalt ohata ja miks. Ta on ju ujulas, Császári ujulas. Oot-oot, nii ei saanud see olla, sest… Aga mõtet lõpuni mõelda ta ei jõudnudki, samamoodi, nagu ei suutnud meenutada, mis ujula see on, sest sõõrid tantsisid tema ees üha ähvardavamalt ja kutsuvamalt. Nende pöörlemine kiirenes, möirgamine ei lakanudki enam, selle toon muutus kõrgemaks ning tüdruk tõstis käed kohkunult kõrvadele. Veniv pruunikasmust laik tema käeseljal oli vahepeal suuremaks valgunud. Veel uhtus vesi vere läbi võre minema, kuid tasapisi hakkas punane vedelik basseini kogunema. Tüdruk oli käed kõrvadele tõstnud, kui tema silmad korraga pahupidi pöördusid, sihvakat keha raputas kramp, käed langesid alla, ninast hakkas verd voolama ja ta varises maha. Kukkudes lõi ta pea vastu metallpiiret, nii et kui ta poleks juba paar sekundit varem teadvust kaotanud, siis löögi tagajärjel juhtunuks see kindlasti.
Vana naine ja ujumismütsiga mees ei kuulnud midagi. Tüdruk lamas basseini serval, parem jalg üleni, vasak jalg põlvest saadik vees. Kui tema keha poleks raputanud järjekordne kramp, siis oleks ta sealt leitud, kuid äkilise liigutuse tõttu libises ta aeglaselt vette. Tüdruk ei tundnud, kuidas vesi järk-järgult ta kopsud täidab. Ta hingas veel paar korda sisse, läkastas teadvusetult, okse ja õhk voolasid kehast välja, pinnale kerkis mulle, keha aga hakkas tasapisi põhja vajuma. Käed ja jalad hõljusid elutult, pea vajus küljele, ninast nirises verd, ent mitte enam kaua, sest süda seiskus ega pumbanud enam verd, mis lahustus vees nagu piisake piima kanges hommikukohvis. Esimesena puudutas basseinipõhja plaate rinnakorv, siis puusad, lõpuks peaaegu üheaegselt pea, käed ja jalad. Keha oli lõtvunud, enam polnud selles märkigi krampidest, pea kerkis aegamööda, väga aeglaselt plaatidelt üles ja pöördus küljele, käed ja jalad olid sirged, üksnes pikad juuksed keerlesid basseiniseadmete tekitatud nõrgas veevoolus.
«… ei näinud ta enam midagi. Kántor väitis politseinikele sõna-sõnalt nii: «Ma arvasin, et tüdruk hüppas vette, ta kadus nii kiiresti, aga sulpsatust ma ei kuulnud ega näinud ka virvendust veepinnal.» Ungari Kuninglik Politsei laskis kahel tunnistajal pärast sündmuskohal toimunud ülekuulamist minna. Ujumisinstruktor Jana tunnistas, et ei olnud märganud midagi ebaharilikku. Ujulas oli siis juba pime – kui külastajaid on vähe, põlevad seal kokkuhoiu mõttes ainult mõned üksikud lambid. Veepinnal ei märganud mees midagi kahtlast ning paari minuti pärast andis ta ujulas viibinud proua Goldbachile ja härra Kántorile märku lahkumiseks. Siis silmas instruktor omanikuta rätikut ja talle meenus tüdruk. Puhtalt harjumusest vaatas ta üle ka basseini, mille põhjas märkas elutut keha. Otsekohe sööstis ta vette, tõmbas tüdruku välja ja proovis teda elustada, kuid edutult. Seejärel teavitas ta telefoni teel politseid, kiiresti kohale saabunud politseinikud eraldasid sündmuspaiga ja kuulasid tunnistajad üle.
Kella 8 Lehe sündmuspaika saabunud reporterile József Tunale kinnitas uurimist juhtiv politseiinspektor vaid niipalju, et ohvri isikut ei ole õnnestunud kindlaks teha. Toimetusele on usaldusväärsest allikast teada, et surnud tüdruk ei saanud olla keegi muu kui Manci Molnár, tuntud ka kui Suline Lola – üks Nagymező tänava Atelier’ varieteetantsijaid, kellele nii oma ala asjatundjad kui ka kriitikud ennustasid hiilgavat tulevikku. Põhjalikumaid üksikasju uppunud tüdruku surma kohta pakume juba oma homses numbris.
Kella 8 Leht, 18. september 1939