Michelle Obama: emadusest sai minu motivaator

Copy
Michelle Obama.
Michelle Obama. Foto: JUSTIN SULLIVAN/AFP/Scanpix

«Michelle Obama. Minu lugu» on Ameerika Ühendriikide endise esileedi isiklik, aval, soe ja tõetruu lugu.

Foto: Apollo

Michelle Obamast on saanud meie ajastu üks mõjuvõimsamaid ikoone. Ameerika Ühendriikide esileedina – esimese afroameeriklasena selles rollis – aitas just tema kaasa seni kõige siirama ja inimlikuma Valge Maja loomisele.

Michelle Obama kehtestas end kogu maailmas naiste ja tütarlaste õiguste eest seisjana, muutis kardinaalselt Ameerika perekondade arusaamu tervislikust ja aktiivsest eluviisist, samal ajal aga oli oma abikaasa kõrval, et too saaks juhtida Ameerikat läbi vapustavate sündmuste. Oma Heliose kirjastatud elulooraamatus avab ta enda isiklikku lugu, alustades lapsepõlvest Chicagos South Side’is, läbi aastate, mil ta püüdis hoida tasakaalus emadust ja juhtpositsioonidel töötamist, kuni perioodini, mil ta elas maailma kõige tuntumal aadressil. Ladusalt ja avameelselt kirjeldab ta saavutusi ja pettumusi, jutustades oma lugu täpselt nii, nagu tema seda elab: oma sõnadega, oma tingimustel.

Avaldame raamatust katkendi, mis räägib emadusest:

EMADUSEST SAI MU MOTIVAATO. See dikteeris mu liikumised, otsused ja igapäevase rütmi. Mul ei võtnud emadusega harjumine ei aega ega mõtlemisaega. Olen detailidele orienteeritud inimene ja beebi on oma põhiolemuselt detailide kogum. Imetlesime Barackiga beebi Maliat, uurides ta roosinupuhuultelt saladusi, ta musta uduga kaetud peakest, ta fookust püüdvaid silmi, ta pisikeste liikmete ebakorrapärast vehkimist. Me pesime ja mähkisime ning hoidsime teda rinnal. Jälgisime ta söömisi, magamisi ja iga krooksu. Analüüsisime põhjalikult kõiki kasutatud mähkmeid, justkui sealt saladustele vastuseid otsides.

Ta oli imeväike, meile usaldatud inimene. Tundsin peadpööritavat vastutust ning olin täielikult ta meelevallas. Võisin tund aega lihtsalt ta hingamist vaadata. Kui majas on beebi, keeldub aeg tavareeglitele allumast, kas siis venides või kokku tõmmates. Üks päev võib lõputuna tunduda ja järsku lendab kuus kuud silmapilguna mööda. Naersime Barackiga selle üle, mida vanemaks olemine meiega tegi. Kui varem arutasime õhtusöögilauas alaealiste õigussüsteemi, võrreldes mu Public Alliesi tööotsast tulnud kogemusi mõningate tema ideedega, et neid siis võimalikuks seadusandjakõlbulikuks seadusreformiks pöörata, siis nüüd toimusid meie – sama tulised- vaidlused teemal, kas Malia on oma lutist liialt sõltuvuses ja võrdlesime meetodeid, mida ta magama saamisel kasutasime. Nagu kõik uued vanemad, olime ka meie pisut üle võlli ja pisut igavad, kuid mitte miski ei teinud meid õnnelikumaks. Kui väikese Malia kärusse panime ja reedestele kohtinguõhtutele Zinfandeli kaasa võtsime, arutasime kuidas ja mida tellida nii, et me sealt kiirelt, enne Malia rahutuks muutmist minema saaksime.

Paar kuud pärast Malia sündi naasin Chicago ülikooli tööle. Rääkisin läbi nii, et läksin tagasi poole kohaga, mis tähendas minu jaoks kahekordset võitu – olin nüüd nii edukas karjäärinaine kui ideaalne ema, leides oma Mary Tyler Moore/Marian Robinsoni tasakaalu, millest alati unistasin. Leidsime lapsehoidja, Glorina Casabali, kes oli armastusest pungil, suurepärane hoolitseja ning minust umbes kümme aastat vanem. Filipiinidel sündinud naine oli medõde haridusega ja ise kahe lapse ema. Glorina – «Glo» – oli lühike ja elav naine, praktilise lühikese soengu ja kuldraamiga prillidega, lisaks suutis ta kaheteistkümne sekundiga mähet vahetada. Tal oli medõele omane hüperkompetentsus, teeme-kõike-energia ning temast kujunes paariks järgnevaks aastaks meie kodus hoitud ja armastatud perekonnaliige. Ta parimaks omaduseks kujunes see, et ta armastas kohutavalt mu beebit.

Mida ma tol ajal aga ei taibanud – ja ka selle lisaksin sinna kausta, kus elavad asjad, mida õpime liiga hilja – on, et poole kohaga töö, eriti kui tegu on lihtversiooniga su eelnevast täiskohaga tööst, on pisut justkui lõks. Vähemalt niimoodi kujunes minul. Tööl käisin samadel koosolekutel, kus varem, ka töökohustused jäid põhimõtteliselt samaks. Ainus vahe peitus palgas, mida tuli varasemaga võrreldes vaid poole jagu, samal ajal kui püüdsin kõik vanad kohustused kahekümnetunnisesse töönädalasse mahutada. Kui kokkusaamine venis, sõitsin kiirust ületades koju, et Malia peale korjata ja õigeks ajaks (tema rõõmsa ja hakkajana, mina higisena paanikahoo äärel) North Side'is asuva muusikastuudio Wiggleworms tundi jõuda. Mulle tundus see täiesti hulluksajava topeltsõlmena. Tundsin end süüdi, kui kodus töökõnesid võtsin. Tundsin teist süüd, kui kontoris istudes Malia võimalikule maapähkliallergiale mõtlesin. Osalise ajaga töö pidi mulle enam vabadust pakkuma, kuid see tekitas hoopis tunde, justkui teeksin kõike poolikult ning kõik mu elus seatu piirid olid hägused.

Barack ei komistanud samas kordagi. Paar kuud pärast Malia sündi valiti ta uuesti senatisse, saades 89 protsenti häältest. Ta oli populaarne ja edukas, käitudes talle omase tsirkuse taldrikukeerutajana, hakates vaikselt suuremaid asju plaanima – nimelt USA kongressi kandideerimisele mõtlema, lootes seal neli hooaega istunud demokraadilt Bobby Rushilt koht üle võtta. Kas kongressi kandideerimine oli minu arvates hea mõte? Ei, ei olnud. Mulle tundus ta võit ebatõenäoline, eriti arvestades, et Rush oli tuntud poliitik, kuid Barack ikka veel suhteliselt tundmatu kuju. Kuid ta oli nüüd poliitik ja omas osariigi Demokraatlikus parteis mõningat haaret. Tal olid nõuandjad ja toetajad, kellest nii mõnigi teda proovima utsitas. Keegi oli suisa võidulootust andva eelhääletuse korraldanud. Ning seda võin oma abikaasa kohta täie kindlusega kinnitada: tema nina ees võimalusi niisama ei liputa – eriti niisuguseid võimalusi, mis talle suurema mõjuvõimu annaksid – lootes, et ta siis minema jalutab. Sest ta ei jaluta. Kaugeltki mitte.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles