:format(webp)/nginx/o/2020/10/02/13385527t1h0491.jpg)
Raamatublogija Mariann Vendelin luges Susan Luitsalu raamatut «Ka naabrid nutavad» ja tutvustab seda teistelegi.
Raamat, mis pakub sisevaadet ühe prestiižse Tallinna elurajooni elanike ellu
/nginx/o/2020/10/02/13385465t1h7611.jpg)
2019, Lehtla elurajoon, Tallinn. Pojengilehe tänaval elab kirju seltskond. Nurgapealses moodsas majas on uusasukas pensionär Maire, kes alles kohaneb tänava eluga. Vastasmaja kuulub ihaldusväärsele poissmehele Juhanile, keda tihti viskiklaasiga arvuti tagant võib leida. Diagonaalis järgmisena elavad Kats ja Pets ja nende 16-aastased kaksikud. Nad kadestavad väga üle tee asuvat suurt krunti Pille ja Toomase uhke elamuga. Kaugemal on veel pop-staar Vicky maja.
Naabrid ja nende vahelised suhted on väga huvitav teema. Mul endal ei ole oma kogemustest ühtki eriti põnevat lugu rääkida.. Üks naaber mul küll oli, kelle aed oleks Toomase väga närvi ajanud, sest see oli paksult põlvekõrguseid võililli täis. Kui need õitsesid, oli täitsa ilus vaadata. Üldse on võililled ühed mu lemmikud. Nii et mu vaated ühtivad Mairega.
Lugemine kulgeb kiirelt ja kergelt, sest tegevus jookseb ja pikemalt kuskile vaagima-arutlema ei jää. Ma ei saanud alguses üldse arugi, kuhu raamat tüürib. On naabrid. Nad kõik on väga erinevad inimesed, aga samas nii sarnased. Tegelased on loo võluks - ühest küljest nurgelised ja stereotüüpsed, aga teisalt täpselt elust enesest. Mulle meeldis, kuidas nende tausta jupphaaval avati. Saad täpselt aru, kes ja kus ja miks. Aga loos joonistuvad välja niidid, mis aina rohkem hakkavad põimuma ja lõpuks puntrasse lähevad. Ja oi, milline sasipusa see on!
Raamatust leidsin palju tuttavat, aga ka palju võõrast. Oli kohti, kus noogutasin mõttes kaasa, tundsin tegelastes ära oma sõbrad-tuttavad, tabasin end mõttelt, et olen ka ise samamoodi käitunud. Naerda saab või vähemalt muiatagi, kui sa ei ole just Kats. «Ka naabrid nutavad» ei viska ainult kildu, vaid tõstab esile ka probleeme. Lahendusi küll väga ei pakuta, lihtsalt tõdetakse, et nii on. Selle pigem meelelahutusliku tooni peale muutus lõpp ootamatult õõvastavaks. Soovin, et oleksin need paarkümmend lehte, mis mul koju jõudes lugemata olid, jätnud järgmiseks hommikuks. Õnneks mu unenägudesse see ei jõudnud. Täitsa lõpp oli aga lihtsaim võimalikest lahendustest.
Eks see naabrite üle trumpamine on ikka sügavalt eestlastesse juurdunud ja väljendub igasugustes asjades. Üks eputab autoga, teine uhke hekiga, kolmas Instagrami laikidega, neljas eriliste lastenimedega. Ei ole vist raske arvata, millisesse kategooriasse mina liigitun. Lehtla rajoonis elavad aga pigem jõukamad inimesed. Ei oska ma kaasa rääkida 90ndatel rikastunud ärimeeste või elumuutva Bali reisi teemadel. Perefoorumis pingete maandamine on ka täitsa võõras.
«Ka naabrid nutavad» pakub sisevaadet ühe prestiižse Tallinna elurajooni elanike ellu, kus naabrite läbilõige ulatub võilillelembsest pensionärist kunagise popstaarini. Iga eestlase jaoks leidub teoses kindlasti äratundmist, muigele ajavaid, aga ka tõsiselt mõtlema panevaid teemasid. Lugemine kulgeb kergelt, mõne mõnusa puändiga, aga enne lõppu läks äkitselt suisa õõvastavaks. Soovitan, kui otsid midagi Eesti elust enesest!