:format(webp)/nginx/o/2020/10/02/13385807t1hca8a.jpg)
Septembri keskpaigas ilmus Tartu Ülikooli semiootikute Mari-Liis Madissoni ja Andreas Ventseli monograafia «Strategic Conspiracy Narratives: A Semiotic Approach» («Semiootiline lähenemine strateegilistele vandenõunarratiividele»).
Ilmunud on Tartu Ülikooli semiootikute monograafia vandenõunarratiivide kohta
Autorite sõnul andis raamatu kirjutamisele olulise tõuke rahvusvaheline vandenõuteooriate võrdlevale uurimisele pühendatud koostöövõrgustik COMPACT. «Osalesime nelja aasta jooksul arvukatel mitut eriala ühendavatel konverentsidel, kus tutvustati vandenõuteooriate akadeemilise uurimise uusimaid suundi ja innustati ka meid looma uuenduslikku semiootilist meetodit tänapäevaste konspiratsiooniteooriate uurimiseks,» selgitasid autorid.
Ajal, mil demokraatlikes riikides peetakse desinformatsiooni või infodeemiat üheks suuremaks julgeolekuohuks, on monograafia ilmumine väga kõnekas. Strateegiliselt loodud ja läbimõeldult levitatud vandenõunarratiivid on tõhus vahend, millega mõjutada auditooriumi olukorrataju ja käitumist. Madisson ja Ventsel demonstreerivad oma raamatus, et semiootika – distsipliin, mis uurib tähenduste loomist ja vahendamist – annab strateegilise loovestmise uurimiseks kontekstitundliku kontseptuaalse raamistiku.
Nüüdisaegses infomõjutustegevuses sageli kasutavad vandenõuteooriad toimivad tänapäevases teabe ülekülluses kui tulemuslik otsetee lihtsasti hoomatavate ja tugevate tähendusteni. Teadupärast tekitavad vandenõuteooriad suurt sotsiaalmeedialiiklust, sest need on intrigeerivad ning kütavad üles jõulisi reaktsioone ja emotsioone: šokki, uudishimu, ehmatust, põnevust. Sellised teooriad võivad olla ohtlikumad kui mõni üksik valeuudis, kuna need on süsteemsed, pakkudes maailmas toimuva kohta kõikehõlmavat seletusskeemi, mida on võimalik üha uutele sündmustele ja nähtustele laiendada.
Autorite sõnul oli raamatu kirjutamise üks olulisemaid eesmärke näidata, et vandenõuteooriaid võib kasutada erinevatel strateegilistel eesmärkidel, mida ei saa hinnata ühe mõõdupuuga. «Vandenõuteooriad võivad ühiskonna polariseerumist võimendada, auditooriumi hirmutada või segadusse ajada, kuid nad võivad pakkuda ka meelelahutust, kuna äratavad paljudes tõlgendajates uudishimu ja detektiiviliku avastamise lusti,» näitlikustasid autorid. Madissoni ja Ventseli sõnul aitab nende raamat heita valgust sellele, kuidas sobituvad vandenõunarratiivide terviktekstid ja infokillud lugejaskonna kommunikatsioonisuundumuste, väärtusmaailmade ja kultuurimäluga, ning osutada võimalikele eesmärkidele, mida nende koordineeritud levitamisega saavutada soovitakse.
Raamatu teine eesmärk on tutvustada kultuuriteadusliku lähenemise perspektiivikust strateegilise kommunikatsiooni uurimisel. Lähtutakse eeldusest, et igasuguse auditooriumi maitse-eelistused on kultuurispetsiifilised, mistõttu pakub semiootika siin kontseptuaalset tuge sotsiaalteaduslikumale lähenemisele. Ka üks strateegiliste narratiivide akadeemilise uurimise juhtfiguure, Belfasti Ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Alister Miskimmon on märkinud, et raamatus esitatud semiootiline lähenemine kätkeb uuenduslikku võimalust veebis ringlevate vandenõuteooriate analüüsimiseks.