Asi, mis aitas edu saavutada nii kirjanikul Charles Dickensil kui ka ooperilauljal Enrico Carusol

Enrico Caruso, Charles Dickens Foto: akg-images/akg-images / Archie Miles/Scanpix

Raamatu «Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi» autor annab lugejale aegumatuid ja universaalseid soovitusi inimsuhete rägastikus õige tee leidmiseks.

«Mitte see, mida te omate, kes te olete, kus te olete või mida teete, ei tee teid õnnelikuks või õnnetuks. Määrava tähtsusega on see, mida te sellest mõtlete», «Rääkige inimestele neist endist ja nad kuulavad teid tundide viisi» – need ja teised aegumatud aforismid ameerika kirjaniku ja motivatsioonikoolitaja Dale Carnegie menuraamatust «Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi» on lugejate meeli köitnud juba 80 aastat ning on aktuaalsed siiani.

Avaldame raamatust katkendi, mis räägib inimeste innustamisest.

Pete Barlow oli mu vana sõber. Pete'il oli grupp õpetatud koeri ja ponisid ning ta rändas nendega koos tsirkuse ja varieteetteatritega. Mulle meeldis, et sel hetkel, kui koer tegi väiksegi edusammu, patsutas ja kiitis Pete teda, andis talle liha ja tegi sellest suure numbri.

Selles pole midagi uut. Dresseerijad on sajandite jooksul seda taktikat kasutanud.

Miks küll, imestasin ma, ei kasuta me inimesi õpetades samu teid nagu koeri õpetades? Miks me ei kasuta piitsa asemel präänikut? Miks me halvustamise asemel ei kiida? Kiitkem pisematki edusammu! See innustab veel enam pingutama!

Oma raamatus «Mul pole palju, lapsuke, kuid oled kõik, mis mul on» kirjutab psühholoog Jess Lair: «Kiitus on nagu päikesekiir, mis soojendab inimese hinge: ilma selleta ei suuda me õitseda ega kasvada. Ja ometigi, paljud meist on alati valmis teiste suhtes kasutama külma arvustamise tuult, me oleme kuidagi tõrksad andma oma kaaslastele kiituse sooja päikesepaistet.»

Ma võin vaadata tagasi oma elule ja näha, kuidas mõned kiidusõnad on ostustavalt kogu mu tulevikku muutnud. Kas saate teie oma elu kohta sama öelda? Ajalugu on küllastatud löövate näidetega kiituse imelisest nõiavõimust.

Aastate eest töötas üks kümneaastane poisike Napoli vabrikus. Ta igatses saada lauljaks, kuid tema esimene õpetaja oli võtnud talt julguse. «Ei saa sinust lauljat,» ütles õpetaja. «Sul pole üldse häält. Sa ulud nagu tuul aknaluukide vahel.»

Aga poisi ema, vaene talunaine, kallistas poega, kiitis teda ning ütles, et ta teab, et poisil on hääl ning tema hääl on järjest arenenud. Naine käis paljajalu, et säästa raha poja laulutundideks. Tolle talunaise kiitus ja julgustus andsid poisi elule uue suuna. Tema nimi on Enrico Caruso ja temast sai oma aja suurim ja kuulsaim ooperilaulja.

XIX sajandi alguses tahtis üks Londoni noormees kirjanikuks saada. Kuid kõik näis olevat tema vastu. Ta ei saanud rohkem koolis käia kui neli aastat. Isa oli heidetud vanglasse, sest ta ei suutnud võlgu tasuda, ja noormees pidi sageli näljapisteid kannatama. Lõpuks leidis ta tööd rottidest kubisevas laos viksipurkidele etikettide kleepijana. Öösiti magas ta koos kahe teise poisiga – Londoni räpaseima linnaosa sulipoistega – viletsas katusekambris. Tal oli vähe usku oma kirjanduslikesse võimetesse, nii hiilis ta südaööl vargsi välja oma esimest esimest käsikirja posti viima, et keegi ei saaks tema üle irvitada. Jutt jutu järel lükati tagasi. Lõpuks saabus see suur päev, mil üks jutustus vastu võeti. Tõsi, ta ei saanud selle eest šillingitki, kuid üks toimetaja oli teda hinnanud. Üks toimetaja oli teda tunnustanud. Ta oli niisuguses joovastuses, et rändas sihitult mööda tänavaid, põsed pisaraist märjad.

Hinnang, tunnustus, mida andis talle ühe jutu trükis avaldamine, muutis kogu tema elu, sest ilma selle julguseta oleks ta võinud eluaeg vireleda rottidest kubisevas vabrikus. Võib-olla olete kuulnud sellestki poisist. Tema nimi oli Charles Dickens.

Üks teine Londoni noormees töötas koloniaalkaupluses sellina. Ta pidi tõusma kell 5, poe puhtaks pühkima ja orjama neliteist tundi päevas. See oli täielik orjatöö ja ta põlgas seda. Kahe aasta pärast ei suutnud ta seda enam taluda, tõusis ühel hommikul üles ja kõmpis einet ootamata maha viisteist miili, et kõnelda emaga, kes oli kuskil perenaiseks.

Ta oli nagu hull. Ta palus ema, nuttis. Ta vandus, et tapab enda, kui peab veel kauemaks poodi jääma. Siis kirjutas ta oma vanale koolmeistrile pika liigutava kirja, seletades, et tema süda on murtud ja ta ei taha enam elada. Vana koolmeister kiitis teda natuke ja kinnitas, et ta olevat tõepoolest väga intelligentne poiss ja sobivat paremate asjade jaoks, ning pakkus talle kooliõpetaja kohta.

See kiitus muutis tolle poisi elu ja jättis püsiva jälje inglise kirjandusse. Sest see poiss on kirjutanud seitsekümmend kaks raamatut ja teeninud oma sulega üle miljoni dollari. Küllap olete temast kuulnud. Tema nimi oli Herbert George Wells.

Pidage meeles!

Pidage meeles, et me kõik ihkame tunnustust ja kiitust ning teeme kõik, et seda pälvida. Kuid ebasiirust me ei soovi. Keegi ei soovi laitmist.

Kiitke pisimatki edusammu, kiitke iga edusammu! Olge helde tunnustamise ja kiitusega!