USA terapeudi Michael G. Pipichi raamatut peaksid lugema kõik, kes soovivad bipolaarset häiret mõista, sest see teos on hea tugi nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Bipolaarsel inimesel või tema vanematel on ju näiteks oluline teada, et keegi ei ole midagi valesti teinud: selle psüühikahäire riski saab inimene sündides kaasa oma geenikombinatsiooniga. Keegi ei ole häire avaldumises mitte kuidagi ise süüdi. Uuringute andmeil on bipolaarne häire umbes 5 protsendil inimestest ehk siis ühel kahekümnest.
Michael G. Pipich selgitab väga hoolivalt, mis bipolaarset häiret põhjustab, kuidas see võib avalduda, miks seda on raske diagnoosida, kuidas seda kaasajal ravitakse, kui oluline on ravimite võtmise kõrval teraapia, millised võivad olla ravimite kõrvalmõjud ja kuidas lähedased saavad patsienti toetada.
Lohutav on lugeda, et bipolaarsest häirest hoolimata on võimalik end tasakaalus hoida, eluga hakkama saada ja sellest rõõmu tunda. Ravi ei hävita bipolaarse inimese andeid ja loomisvõimet. Kuid esmalt tuleb häiret endale tunnistada, leppimine ei tähenda allaandmist, vaid targemana tasakaalu poole püüdmist. Ja iga patsient saab oma kogemustega aidata paljusid teisi.
Autor on loonud ka bipolaarsete inimeste ja nende lähedaste võrgustiku Bipolar Network. Kõigile lugejaile soovitab ta: «Ärge kartke! Te ei ole üksi.»
Paljud suured loojad on ilmselt olnud bipolaarsed. Niisiis on lihtne oletada, et loomingulisuse taga ongi bipolaarne häire, mitte mõni teine allikas meie ajus. Mina ei usu, et see nii oleks, kuna loomingulisusega on otsapidi seotud paljud aju aspektid ja need võivad ajas üheskoos järgida vaimsete funktsioonide väga keerulist jada. Suur osa sellest, mida annab edasi arendada, kerkib pinnale sügavast alateadvusest ning seejärel sorteeritakse see vaimse tegevuse teadlikul tasandil läbi. Sageli on millegi loomingulise teostamiseks tarvis hoolega mõelda, vaja on emotsionaalseid kogemusi, haridust, praktikat ja lihtsalt keskendumist. Sellepärast seda nimetataksegi loominguliseks protsessiks.
Mina usun, et bipolaarseid inimesi tuleb kindlasti õhutada käsitlema loominguprotsessi meeleolukõikumistest täiesti eraldi. Maania ja hüpomaania annavad energiat ja kasvanud enesekindlus suurendab ideede ja projektide tekkimise kiirust. Aga see protsess erineb suuresti loomingulise idee tekkimise protsessist ja selle praktilistest eesmärkidest. Ja olgu öeldud, et maania hoolimatu olemus võib tegelikult õõnestada igati intelligentse idee teostusvõimalusi.
Üheks võimaluseks seda protsessi vaadelda on lihtne analoogia autoga. Auto kasutamiseks on tarvis mootorit, juhti ja kütust. Selleks, et auto liiguks eesmärgipäraselt ja kulgeks kindlas suunas, peavad need kõik toimima harmoonilises kooskõlas. Muidu ei jõua te kuskile.
Edukas loomeprotsess toimib nii: mootoriks on terve ja stabiilne aju. Juhi rollis on terve inimese teadlikkus, mis lubab teil reisi otsast lõpuni korraldada ja ette näha. Ja siis kütus: hästi hooldatud kehast voogav energia, mille osadeks on sihikindel kirg ja emotsionaalne stabiilsus, mis aitavad juhil liikuda õiges suunas, õige eesmärgi poole.
Ravimata jäänud bipolaarse häire korral peetakse aga kütust ekslikult juhiks ja masin jookseb kokku. Bipolaarsed inimesed peavad maaniat loomingulise protsessi ajendiks, kihutades kinnisilmi üle asjalikust planeerimisest ja visioonist. Maania saab võitu eesmärgile jõudmiseks vajalikku kurssi valiva inimese tahtest. Muidugi, maania võib olla ka imeliseks kütuseks. Aga auto kütusepaaki bensiini asemel reaktiivkütust valades rikume mootori ära. Selleks, et mootor edasi töötaks ja aitaks meil õigel kiirusel mööda pikka, mõnikord ka konarlikku teed liikuda ning teekonda edukalt jätkata, on tarvis säilitada kemikaalide õige kontsentratsioon.