Selgitus, mis on keskkonnast võõrdumine ja võõrandamine

Ülo Vooglaid. Foto: Erakogu

Ülo Vooglaiu raamat «Elanikust kodanikuks» annab edasi autori käsitluse inimesest ja ühiskonnast. Raamat algab inimesest ja inimese elust, seejärel leiavad käsitlust keskkond, ühiskond ja kultuur, siis suhtlemine, haridus, töö, juhtimine, tegevus- ja tunnetussüsteem.

Autori selgitusel sõltuvad inimesed suuresti sellest, milline on nende sotsiaalne staatus, sotsiaalne keskkond ning sotsiaalsed pinged neis ja nende ümber. Sotsiaalseid pingeid on vaja tunda ja arvestada mitte vähem kui teisi. «Paraku ei saa ühtegi neist kõrvaldada ega vähendada otse. Mõnevõrra saab seda teha, kui teame, mis neid pingeid esile kutsub,» selgitab ta. Oma raamatus käsitleb Vooglaid sotsiaalseid pingeid ja kuidas saavutada seda, et neid pingeid ei tekiks, et nende asemel oleksid vastandnähtused ja vastandprotsessid.

Sotsiaalseid pingeid peab tundma

Ülo Vooglaiu sõnul oleks vaja tunda sotsiaalseid pingeid ja nende tegureid ning saavutada, et nad ei kasvaks purustavaks jõuks. Selleks on vaja, et iga jõud oleks tasakaalustatud vastandjõuga, iga nähtus vastandnähtusega, iga protsess vastandprotsessiga. Muidu tekib olukord, kus ühed ei saa ja teised ei taha enam vanaviisi elada.

«Oluline on arvestada, et rääkida saame neist pingetest ükshaaval ja eraldi, elus toimivad need aga vastastikustes seostes, sündroomina (tunnuste kogumina). See tähendab, et pinged võivad ka üksteist võimendada või pärssida,» kirjutab ta oma raamatus «Elanikust kodanikuks».

Pingete tegurite kirjeldamisel on sama taotlus – et tähelepanu oleks teritatud pingetegurite vältimiseks ja et siis, kui üleliigsed pinged on siiski tekkinud, oleks valmidus avastada pingete tekkimise põhjused ning leida meetmed nendest põhjustest vabanemiseks ja vastandnähtuste esilekutsumiseks.

Võõrandumine

«Võõrandumine ilmneb siis, kui mingi tegevuse tulemus pöördub tegija vastu, muutub tegijale vaenulikuks jõuks,» selgitab Vooglaid. «Võõranduda võib töö, juhtimine, looming, etendus, laps, valitsus, koostööpartner jne. Töö võib võõranduda selle tõttu, et tegijal ei ole mingil põhjusel võimalik osaleda oma tegevuse tulemuse kasutamises ja tal pole asja ka sellega, mis edasi juhtub. Töö võõrandub tegijale, juhtimine või valitsus võib võõranduda rahvale...  Võõrandumise tõttu võivad inimesed kaotada mõõdu- ja piiritunde ning muutuda meeletuks. Võõrandumise tõttu tekkinud vastasseisul võivad olla hirmsad tagajärjed.»

Võõrandumist saab vältida, aga seda on väga raske tagasi pöörata. Kui adekvaatseid meetmeid ei võeta, on vaid aja küsimus, millal tuleb katastroof. Inimesed, kes on selliseid protsesse põhjustanud, ei saa tavaliselt kuigi hästi oma osast aru.

«Need inimesed, kes on võõrandumise põhjustanud, tavaliselt ei saagi olukorda parandada, nad võiksid olla tublid kusagil mujal,» kirjutab Vooglaid. «Võõrandumine põhjustab kriisi ja kriisiga võib kaasneda antud süsteemi hukk. Tõsi küll, teatud võimalus on ka selleks, et süsteem säilib, kuid jääb põdema. Mingi tõenäosus on ka, et kriisi põhjustest õnnestub jagu saada ja just tänu kriisile algab tervenemine ehk tõus kvalitatiivselt uude olekusse.»

Võõrdumine

Võõrdumine on võõraks muutumine, eemaldumine, kõrvaletõmbumine, mittetegelemine. Vooglaiu sõnul saab võõrduda tööst, õppest, kodust, abikaasast, sõpradest, loomest, perekonnast jne.

«Võõrdumisel võib olla palju põhjuseid. Iga kodanik peaks teadma, mis (põhimõtteliselt) võib panna inimesed võõrduma,» selgitab ta.

Kui inimene avastab, et talle valetatakse pidevalt, antakse osaliselt informatsiooni, siis on vaid aja küsimus, mil ta kaotab usu ja usalduse, lööb käega ja asub tegelema millegi muuga.

On oluline küsida:

• Kas inimene saab aru, mis toimub? Näiteks tekstidest, tegevustest, inimeste taotlustest, seostest, otsustest, printsiipidest, piirangutest.
• Kas saab osaleda arutlustes? Kui keegi halvustab, vastandab, mängib nurka, siis tõenäosus, et inimene järgmisest koosolekust aktiivselt osa võtab, on väike. Näiteks masendavalt toimib demagoogia, sh salatsemine, ironiseerimine, sildistamine, alavääristamine on põhjendamatu autoriteediga isikute tavalised «tööriistad», mille tagajärg võib olla võõrdumine.
• Kas saab osaleda otsustamises? Vastutustunne ja aktiivsus tekivad ainult läbi otsustamise. Kui näiteks pika arutelu järel teatab nõupidamise korraldaja ühtäkki otsuse, mis arutelust ei tulene, ja tahab jätkata koosolekut järgmisel nädalal, siis järgmisel koosolekul on osavõtjate ring suure tõenäosusega väiksem – kes on haige, kes puhkusel, kes «pakilisi» ülesandeid täitmas, või leiab puudumiseks mõne muu ettekäände.