Kui Donald 2015. aasta 16. juunil oma kandidatuurist teatas, ei võtnud ma seda tõsiselt. Mulle tundus, et ka Donald ei võtnud. Ta tahtis lihtsalt oma brändile tasuta reklaami. Ta oli selliseid asju varemgi teinud. Kui küsitlused näitasid üha suuremat menu ja ta võis saada Vene presidendilt Vladimir Putinilt kinnituse, et Venemaa teeb valimiste tema kasuks pööramiseks pingutusi, muutus võit ahvatlevamaks.
«Ta on kloun,» sõnas tädi Maryanne ühel meie tollastest lõunasöökidest. «Seda ei juhtu kunagi.»
Arutasime, et tema luitunud tõsielustaari ja äpardunud ärimehe maine saab kampaaniale saatuslikuks. «Kas keegi üldse usub seda jama, et ta on end üles töötanud? Mida ta üldse üksi saavutanud on?» pärisin ma.
«Noh,» tähendas Maryanne kuivalt nagu Sahara, «tal on olnud viis pankrotti.»