/nginx/o/2020/10/12/13409092t1h6a50.jpg)
Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges 1996. aastal Varrakult ilmunud Frank Herberti ulmeromaani «Düün».
Väga hea ulmekas, mis tasub enne filmi linastumist läbi lugeda
Düünis on praktiliselt kõike. Ainuüksi maailmaloome poolest on see peaaegu võrreldav Tolkieni «Sõrmuste isandaga», sest Frank Herberti poolt loodud maailm on äärmiselt detailiderohke. Natuke meenutas ka «Troonide mängu», ilmselt sai George R.R. Martin sealt kõvasti inspiratsiooni. Arrakise inimvaenulik kõrbeplaneet koos sinna kuuluvate dünastiate, perekonnakonfliktide, reetmiste ja sõdadega. Lisaks kõvasti religiooni, poliitilisi mänge ja filosoofilisi mõtisklusi. Heale ulmele omaselt käsitletakse inimese psühholoogiat, eriti ahnust ja võimuiha. Kuid mingil tasandil on see ka arenguromaan, mis koos psühholoogilise sisuga kõnetas kõige rohkem. Mulle väga meeldib Düüni mantra: «Fear is the mind killer» / «Hirm on arutapja».
Tegevus toimub küll ulmele kohaselt võõral planeedil, aga osaliselt nimetaksin seda fantaasiaromaaniks osade karakterite üleloomulike võimete tõttu. Tähelepanekuna tooksin välja, et religiooni oli ulmeka kohta üllatavalt palju (fremenid jt), aga see ei häirinud eriti.
4 tärni. Ühe tärni võtsin maha ainult seepärast, et Asimov, Clarke ja Philip K. Dick on veel paremad ulmekirjanikud, kes mõjutasid žanri rohkemgi kui Frank Herbert. Paratamatult võrdlen igasugust ulmet läbi nende teoste. Kui «Düün» oleks mu esimene ulmeraamat olnud, siis oleks see 5-tärni lugemiselamus. Kokkuvõttes väga hea ulmekas, aga on veel paremaid. Muuseas Varrakult peaks see aasta «Düüni» kordustrükk tulema ning uuel aastal linastub samanimeline film. Olen igal juhul väga põnevil.
Mina ei pea mitte kartma.
Hirm on arutapja.
Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.
Ma pööran näo oma hirmu poole.
Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.
Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.
Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.
Ainult mina jään alles.