Värskendav eesti noorteromaan internetisõpradest ja «päris» sõpradest

Foto: Shutterstock

Kirjanik Ene Sepp saatis raamatublogija Mariann Vendelinile oma uue raamatu «Lumelinnu surm». Varem oli ta lugenud kirjaniku esimest romaani «Medaljon», mis talle üldse ei meeldinud, kuid teades, et ühe raamatu järgi ei saa teisele hinnangut anda, võttis ta uue teose huviga ette.

Tänapäev, Pärnu. Isabel, Anna ja Mariliis on parimad sõbrannad juba esimesest klassist alates. See tuleb Isabelile suure üllatusena, kui mõlemad suvel enne 8. klassi minema kolivad ja veel samal päeval justkui kokkulepitult. Ta loodab, et leiab klassikaaslastega ühise keele, kuid nad tõukavad ta eemale. Juba esimene september on täiesti kohutav. Ka vanematelt pole abi loota, sest nad võrdlevad teda liialt noorema õega ja tahavad, et tüdruk igas asjas temast eeskuju võtaks. Helenal on rohkem sõpru, paremad hinded ja hulk hobisid, aga Isabel veab end kolmede-neljadega koolist läbi ning lööb üksinda aega surnuks. Tema ainsaks lohutuseks saab internetifoorum.

Ene Sepp, «Lumelinnu surm». Foto: Raamat

Minu kartus oli täiesti asjatu. Ma ei ole vist üldse ühtki raamatut lugenud, kus tegelastega nii hästi samastuksin. Isabel oli tavaline tüdruk tavaliste muredega. Teoses puuduvad teemad, mis enamikes eesti noortekates domineerivad (ja mida ma eriti ei armasta) - ohtralt alkoholi, pidusid, narkot, seksi. Isegi esimene armumine ja muu romantika on täiesti välja jäetud. Põhiteemaks on hoopis sõprus: ära kolivad sõbrad, sõpruse hääbumine, üksindus, uute sõprade leidmine, internetisõprus. Mõne teise probleemi kõrval võivad ju Isabeli mured näida tühised, aga end ise tema rolli pannes on need suured mured.

«Lumelinnu surm» oli üle pika aja esimene noortekas, mis nii tugevaid tundeid tekitas. Valasin Isabeli tõttu mitu korda pisaraid. Tavaliselt on mul nii vaid siis, kui mõni armastatud tegelane raamatus surma saab. Temaga ei juhtu tegelikult üldse midagi hullu, aga järsku tuli see tema olukord mulle nii tuttav ette. Ma oleksin väga tahtnud talle nõu ja jõuga appi tormata. Kujuta ette klassi, kus kõigil on juba sõbrad olemas. Sa proovid ja proovid ja mida rohkem sa proovid, seda rohkem lükkavad nad sind tagasi. Ja lõpuks sa leiad selle valguskiire internetist, foorumitest.

Oh, need foorumisõbrad, kellega päevast päeva räägid, aga isegi ei tea, millised nad välja näevad. Mõni on salapärasem ja ei avalda oma nimegi. Mõne teisega õnnestub aga päriselt kohtuda. Osad jäävad vaid internetitutvusteks, teistega suhtled teises keskkonnas veel aastaid hiljem. Seda päris õiget foorumite olemust «Lumelinnu surm» mu meelest edasi ei suutnud anda. Need, kes ise sellist internetielu on elanud, leiavad selle muidugi üles. Raamatu vestlused jäid aga kuidagi poolikuks ja pealiskaudseks. Mulle jäi tunne, et tahaks veel sinna teemasse minna lugema, mida kirjutatakse ja siis veel järgmisesse, mitte ainult tegelase oma teemas toimuvat lugeda. Isabeli postitused muutusid üha meeleheitlikumaks. Neid lugedes kumab läbi, et inimene karjub ju appi. Lisaks tundus võõras lapsik kirjapilt, aga oma vanu teemasid vaadates näib, et olin samasugune. Raamat tekitas igatahes huvi minna mõnda päris foorumit läbi kammima ja nostalgitsema. Näe, naerge koos minuga:

Haha, pole ammu midagi uut siia kirjutanud, seekord ei viitsi romaani teha, teen ankeedi, *Veereb naerust*

Nimi: Mariann

Perekonnanimi: ei ütle, aga seda on ka hp kolmadas raamatus korra mainitud

vanus: 14 aastat ja 10 kuud ja 3 päeva 

sünnikuupäev: tuhande-üheksasaja-üheksakümne-viienda aasta lõikuskuu kahekümne esimene päev *Naer*

Wiiiiiiiiiii-whiiiiii

meeldivad: silver, geopeitus, msn!!!, inglise keel, oma käte peale joonistada, lugeda, arvuti, sirgeldamine-joonistamine, korktahvel, kitsad teksad, filmid, saue, oma raamaturiiulid-eriti redel, kaua õues olla, ronida- puu otsast on imeline vaade, jumindaretk, kiiresti rääkida, fantaasia-raamatud, jutukesi kirjutada, kiisud, olla erline ja jääda iseendaks  *Õnnelik*

eimeeldi: perfektneõigekiri, kool, vara tõusta, päev läbi arvutis olla-haha didn't see that one coming, 

Ask questions sweethearts, please!  *Naeratab*

«Lumelinnu surm» on noorteromaan sõprusest. Isabel jääb üksi, kui tema kaks parimat sõbrannat ühel päeval ära kolivad ning kogu maailm tundub tema vastu olevat, välja arvatud üks internetifoorum. Ma ei ole kunagi ühegi raamatu puhul nii tugevat samastumist tundnud ja see nii tuttavlik olukord pani ikka korralikult pisaraid valama. Nautisin väga, kui argiseid teemasid romaan käsitles. Soovitan lugeda, kui oled otsinud noorteromaani, mis ei keskendu armastusele või rohkele pidutsemisele!