«Jala jälg»: Nike’i lugu meenutab selle looja Phil Knight

Phil Knight. Foto: Jessica Hill/AP/Scanpix

Heliose kirjastatud memuaarides «Jala jälg» räägib Nike’i asutaja ja tegevjuht Phil Knight esimest korda vähetuntud loo ettevõtte alguspäevist, mil see oli riskialdis idufirma, ja selle arenemisest maailma üheks kõige kultuslikumaks, uuenduslikumaks ja tulusamaks kaubamärgiks.

Kõikide idufirmade eeskuju

Phil Knight, «Jala jälg». Foto: Helios

1962. aastal laenas äsja ärikooli lõpetanud Phil Knight oma isalt 50 dollarit ja lõi ettevõtte, millel oli lihtne missioon: importida Jaapanist hea kvaliteedi ja soodsa hinnaga spordijalatseid. Oma laimirohelise Plymouth Valianti pakiruumist müüs Knight esimesel aastal 8000 dollari eest jalavarje. Täna on Nike aastakäive kuni 30 miljardit dollarit. Idufirmade ajastul on Nike kõikide idufirmade eeskuju ja nn vuhhist (Nike logo) on saanud revolutsiooniline, üle maailma tuntud ikoon, mis on üks levinumaid ja äratuntavamaid sümboleid.

Ent Knight, vuhhi varjus olev mees, on alati jäänud salapäraseks. Nüüd jutustab ta neis siirastes, alandlikes, julgetes ja iroonilistes memuaarides esimest korda oma loo. Alustades elu pöördehetkest, kui ta 24-aastasena – pärast seljakotimatka ümber maailma – otsustas asuda tavatule rajale ja alustada oma äri. Äri, mis on dünaamiline ja teistsugune.

Võiks olla kohustuslik

«Phil Knight on oma Hullu Idee ja selle realiseerimisega seotud võitlustega loonud kõigile võimaluse astuda tippsportlaste kingadesse, samastuda oma iidolitega. Tema mõte – maailm oleks parem paik, kui inimesed jookseksid kasvõi mõne kilomeetri päevas – pole pelgalt unistus, vaid hästitunnetatav tõde, mis on peidetud igasse tossupaari,» on öelnud tõllejooksja Rasmus Mägi. 

Ka kirjanik, produtsent, maailmarändur, matkajuht ja meediapersoon Susan Luitsalu ei jää kiitustega kitsiks. «Kui ma oleksin emakeele ja kirjanduse õpetaja, teeksin selle raamatu juba algklassides kohustuslikuks kirjanduseks. Kui ma oleksin ERITI raevukas emakeele ja kirjanduse õpetaja (selline väike ja tige, vuntside ja trapetsseelikuga), siis läheksin haridusministeeriumisse ja nõuaksin, et see oleks kohustuslik kirjandus tervele Eestile.»