LASTERAAMAT ⟩ Lugu sellest, kui kaugele võib loodust ja loomi kaitstes minna

Foto: Shutterstock

Kirjastuselt Pegasus on ilmunud Tiina Laanemi raamat «Kollase Kassi Komando». Tegemist on koolilastele mõeldud seiklusromaaniga, mille keskmes on suuresti ka keskkonnateema. Loe raamatust katkendit!

Tiina Laanem, «Kollase Kassi Komando». Foto: Kirjastus Pegasus

Raamatu tegevus viib lugeja äärelinna majade vahel toimuvate sündmuste keskele. Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Kõigi pilgud pöörduvad uustulnukatele, kes ei käitu just kuigi sõbralikult. Kas nemad ongi selle taga? Või tuleks kurikaelte jälgi otsida hoopis mujalt? Äsja viiendasse klassi läinud Joosep ja Marta otsustavad asja välja uurida! Uurimise käigus selgub, et jäljed viivad täiesti ootamatusse kohta, mida detektiivid pole osanud kordagi kahtlustada. Jälitustegevusega samal ajal toimuvad koolis keskkonna-aastaga seotud võistlused, mis juhatavadki lahenduseni viinud rajale.

Raamat püüab ärgitada mõtisklema selle üle, mida saab igaüks teha selleks, et kahjustada ja koormata vähem meie ühist elukeskkonda ning samas tõuseb üles ka küsimus, kui kaugele võib loodust ja loomi kaitstes ikkagi minna.

Raamatu peatükke illustreerivad kunstnik Anna Ringi pildid.

***

Marta kuulis, et tema telefon helises. Ta vaatas padja alla, nahktagi taskusse, sahtlisse ja veel mitmesse kohta, enne kui leidis selle oma riidekuhja alt. Ekraan näitas Joosepi nime. Kõne vupsas enne postkasti, kui Marta vastata jõudis.

«Tšau, mis tahtsid?» küsis ta Joosepile tagasi helistades.

«Saame kohe kokku,» sõnas poiss pooleldi sosistades.

«Miks?» päris Marta samuti sosistama hakates.

«On üks jutt,» jätkas teine poolihääli.

«Mis jutt?» täpsustas tüdruk veidi umbusklikult.

«Tuiskudega seoses,» lausus Joosep napilt.

«Mis nendega siis on?»

«Nemad torkasidki Tammikute Lexusel rehvid läbi.»

«Kust sa seda võtad?»

«Sest ma nägin eile õhtul oma aknast ühte asja,» mainis Joosep ebamääraselt.

«Mis asja?» uuris Marta edasi.

«Saame kokku, siis räägin,» põikles Joosep. Ta tahtis seda asja tingimata just silmast-silma arutada, sest nii tekib võimalus Marta üllatunud ja ehk isegi tunnustavat ilmet näha. Ta ei saanud sinna midagi parata, Marta heakskiit läks talle vist isegi rohkem korda, kui ta julges seda endale tunnistada. Muidugi proovis ta ka Silverile helistada, aga too teatas, et sõidab parasjagu jalgpallivõistlusele ja saabub koju alles hilisõhtul.

«Ma ei saa praegu,» tõdes Marta ohates.

«Miks?» uuris Joosep.

«Sest ma pean aitama papsil maja koristada,» selgitas tüdruk. Nad leppisid kokku, et kohtuvad kohe, kui Murakate pere toad puhtaks saavad. Seniks pidi aga Joosep keelt hammaste taga hoidma, sest Marta tahtis kõigest esimesena kuulda, mitte alles siis, kui Silver, Liisu ja Ines juba kõike teades tarka nägu teevad. Joosep lubas vaikida kui haud. Talle tundus niikuinii, et liiga paljukesi asja uurides võib asi metsa minna. Kõige vähem usaldas ta Inest, kes ei osanud suud kinni hoida ning kippus kõike välja lobisema, Liisu aga kukkus alati targutama. Seega lubas ta rahulikult oodata.

Elutuppa läinud Marta leidis oma isa puhvetkappi sorteerimast. Nii diivanilaual kui põrandal seisid läbisegi erinevad nõud: kuldse äärega kohvitassid, viis praetaldrikut, mida nad harva kasutasid, siis mõned sigrimigrimustriga kausid ja vanaemalt saadud suur supitirin, mis konutas tavaliselt kuskil kapisügavuses.

«Oo, kas meile tulevad külalised?» küsis Marta rõõmsalt.

«Ei, ma viin need kasutuna seisvad asjad uuskasutuskeskusesse,» selgitas paps aina järgmisi taldrikuid hindavalt silmitsedes.

«Sa kavatsed need maha müüa?» täpsustas Marta.

«Ei, me anname kogu selle nodi tasuta ära,» lausus isa töösse süvenenult.

«Miks?» hüüatas tüdruk jahmunult.

«Sest meil ei ole neid vaja,» sõnas paps pilku tõstes. «Aga mõnel teisel läheb kindlasti taldrikuid ja tasse tarvis.»

Marta vaatas õudusega papsi toimetamist pealt, kuivõrd need polnud sugugi esimesed asjad, mis nende kodust mujale rändasid. Alustuseks andis paps ära oma plaadikogu ja ütles selgituseks, et kasvas tollest muusikast juba ammu välja. Marta arust nägi ta täpselt sama pikk ja kõhn välja nagu alati, kuigi rääkis ise mingist müstilisest kasvamisest.

Too salapärane kasvamine sundis teda ka paljudest riietest ja jalanõudest loobuma. Ning suuskadest, mis läksid ühele lastekodupoisile, ja kamina jaoks varutud tellistest, mis anti usklike uuele kogudusemajale. Vähe sellest – kui tal hakkasid enda asjad otsa saama, asus ta Marta ja tema väikese õe Luisa tubades ringi uitama. Näppis ühte ja teist ning tegi juttu, et kas neid asju ikka on vaja. Pika veenmise peale andiski Luisa hulga vanu mänguasju nende naabruses asuvale lastekodule. Paljuski seetõttu, et Luisa läks sügisel esimesse klassi ning tahtis kangesti suur välja paista.

Aga Marta vaatas sahtleid ja kappe üle, et oma varandust valvata. Ega ta ei arvanud, et isa midagi meelega ja küsimata minema viiks, kuid too veider kasvamine tõi Mart Murakale pidevalt pähe ootamatuid mõtteid.

«Kas sa tead, mida me täna süüa teeme?» küsis ta alles mõni päev tagasi kavalalt.

Marta ei osanud pakkuda. Nende toidud muutusid üha imelikumaks. Hiljuti sõid nad nädal otsa purgisuppe, mida ema varem varuda armastas. Isa otsustas aga selle kappi kogutud virna toite nüüd järjest ära süüa. Nii keedeti esmaspäeval hernesuppi ja teisipäeval kanasuppi, kolmapäeval borši ja neljapäeval seljankat. Reedeks plaanis paps kõikide jääkide koondsuppi, kuid õnneks leidis ta sügavkülmast tüki lõhekala ja kuurist mitu võrku sibulaid. Sellest valmis üks üsna omamoodi lõhe-sibulahautis.

See juhuslikult leiutatud roog maitses papa Murakale nii hullusti, et vallandas temas mitmeid päevi kestnud hautistemaania. Ta hautas ära kõik sibulad ja seened, kartulid ja kaalikad, kanakoivad ja kikerherned, mis kuskilt kappidest või sügavkülmast välja tulid. Ja eks neid ikka tuli, sest emale oli meeldinud kõiksugu kraami varuks osta.

«Noh, mis sa siis arvad?» uuris isa tol päeval uuesti, kui nägi, et tütar jäi toidu teemal pikemalt mõtisklema.

«Äkki jälle pastat?» pakkus Marta, sest ka makaronidest polnud neil puudust ning ta teadis, et paps suudab neid kõigega kokku segada. Kasvõi kiivide ja kukesupiga. Või siis kartuli, kurgi ja tšilliga. Nende köögis paistis kõik võimalik.

«Eip! Me teeme hoopis eksperimentaalpitsat,» kuulutas paps võidukalt, kuna ta oli leidnud ühelt moosiriiulilt kaks pakki vrappe. Tema plaan kodused kapid täiesti tühjaks süüa edenes täiskäigul – pitsa peedi ja munaga vupsas peagi ahju.

Jah, nende kodus polnud lood juba mõnda aega kiita. Alates sellest, kui paps sai tööd ühe ülemaailmse fotonäituse juures, mis paljastas inimeste arutut kulutamist ja kõige raiskamist, ning lõpetades sellega, et emal sai äkitselt jaks otsa. Ta puhkes keset uue näidendi proovi nutma ega suutnud meenutada ühtegi sõna, mida ütlema pidi. Sõnade meelest minemine polnudki Marta meelest kõige hullem, seda võis igaühega juhtuda, kõige hirmsam oli hoopis naeru kadumine.

Varem naeris ema päris tihti, talle tegid igasugu asjad nalja, kuid viimastel kuudel ta ainult magas, jalutas või luges mingeid imelikke raamatuid. Paps selgitas Martale ja Luisale, et ema peab puhkama, sest ta tegi liiga palju tööd. See oli muidugi tõsi. Ene Murakas mängis nii teatris kui ka ühes krimiseriaalis ning luges multikatele tekste peale ja osales mitmes suvetükis. Kui enne tahtis ka Marta suureks saades näitlejaks hakata, siis enam ta selles nii väga kindel polnud.

Endamisi murelikult ohkav Marta jättis papsi nõusid sorteerima ja asus tolmuimejaga maja puhastama. Varem koristas enamasti ema, kuid Marta oli nõus teda asendama, kui see vaid aitaks naeru nende majja tagasi tuua.

«Valmis,» teatas Marta mõne aja pärast telefoni teel Joosepile.

«Tule siis kohe minu juurde,» kutsus poiss õhinal.

Papsile paar sõna selgituseks hõiganud, pani Marta teksad jalga ning jooksis peaaegu ühe hingetõmbega Juustude majani. Joosep ootas teda juba trepil.

«Läki üles minu tuppa,» juhatas ta külalise sisse.

Nad tormasid teineteise võidu teisele korrusele, Joosep tõmbas ukse kinni ja läks akna juurde. Ta nõksas peaga, et ka Marta sinna tuleks. Nad seisid teine teisel pool akent ja piilusid pooleldi suletud ribikardinate vahelt naabrite aeda. Seda ümbritses kahelt poolt kõrge elupuuhekk, mis varjas enamiku tagaaiast, kuid Joosepi toast nägi siiski osaliselt Tuiskude terrassile.

Vaikimise märgiks näpu suule pannud Joosep sikutas praokil akna rohkem lahti ning jäi pinevil ilmega kuulama. Naabrite juures käis kõva vaidlus. Marta piilus võõra aia poole ning lootis, et tal ei tule jälle seda ootamatut aevastamise hoogu peale, mis võis kõik ära rikkuda. Ta ei julgenud seetõttu peaaegu hingatagi.

«Sa ei oleks pidanud sedasi riskima,» arvas Inna Tuisk pahuralt.

«Ah, ära pabista,» turtsatas Guido Tuisk käega lüües.

«Aga mis siis, kui see välja tuleb?» jätkas naine ägedalt, sest paistis, et tema pahameel kasvas iga minutiga.

«Ei tule,» pomises mees vastu.

«Sa lihtsalt teed midagi ega mõtle üldse, mis pärast saab,» süüdistas Inna edasi.

«Mis seal ikka saab,» kehitas Guido õlgu. «Kui vaja, eks ma lähen siis vangi.»

«Oi-oi-oi! Kangesti naljakas, jah?» kraaksatas proua Tuisk häält tõstes.

«Ei ole naljakas,» raputas Guido pead. «Aga mina ei lase ennast lõputult peetida!»

Aknast eemale tõmbunud Marta vaatas küsivalt Joosepi poole, sest ta ei teadnud hästi, mida peetimise all mõeldakse. Murakate peres räägiti peetidest vaid siis, kui isa jälle mõne uue roa leiutas. Näiteks peedi-munapitsa või peedipannkoogid või peedimahla ja chia-seemnetega smuuti, mis maitses nagu tükki läinud veri.

Aga Joosep küünitas hoopis kõrva avatud aknale lähemale, et vaidlusest osa saada. Paraku tõusis Guido Tuisk toolilt ja läks pahaselt pomisedes majja. Inna marssis järele, sest tal oli veel hulk etteheiteid, mis ei kostnud paraku enam õue.

«Kas tead, mis ma reede õhtul nägin,» küsis Joosep akent sulgedes.

«Midagi Tuiskudega seoses?» oletas Marta.

«Just nimelt,» noogutas Joosep salapärasel ilmel.

«Mida siis?» uuris tüdruk.

«Ma nägin, kuidas Guido imetles terrassil istudes nuga,» ütles poiss häält tasandades. Marta silmad läksid hetkega suureks ja neisse sigines hirm, nii et Joosep oleks tahtnud teda rahustuseks õlale patsutada või midagi julgustavat öelda. Aga ta aimas, et teisele ei meeldiks, kui teda araks peetakse. Seega hoidis ta end tagasi.