Admiral Marketsi kaasasutaja Alexander Tsikhilov kirjutas raamatu «Plokiahel»

Alexander Tsikhilov. Foto: Karen Härms

Kõik on kuulnud sõna «krüptoraha», mis seostub tihedalt plokiahela tehnoloogiaga. Kus see raha tegelikult asub, kuidas see sinna satub, kuidas seda saada ja edaspidi kulutada ning mil viisil on raha pahatahtlike rünnakute eest kaitstud? Et krüptoraha-investeeringutest tulu saada, on vaja kõike seda mõista.

Admiral Marketsi kaasasutaja Alexander Tsikhilov on staažikas finantsteenuste valdkonna ettevõtja, kellel on laialdane kogemus valuutatehingute, elektroonilise kauplemise ja plokiahela tehnoloogiate valdkonnas. Tsikhilovil on SBS Swiss Business ärijuhtimise doktorikraad. Tema raamat «Plokiahel. Põhimõtted ja alused» selgitab tehnoloogiliselt keerulisi ideid nii lihtsalt kui see on võimalik, et ka arvuti- ja finantstehnoloogia kauge lugeja saaks ettekujutuse plokiahela tehnoloogiast ja selle alusel loodud projektide tööpõhimõtetest. Samuti tuleb juttu plokiahela alusel ellu viidud populaarsematest projektidest – peamiselt krüptorahadest, ning tehnoloogia võimalikust kasutamisest erinevates valdkondades.

Lihtne selgitus keeruliste tehnoloogiaideede kohta

Alexander Tsikhilov, «Plokiahel. Põhimõtted ja alused». Foto: Raamat

2008. aastal ilmus dokument, mille autoriks oli keegi Satoshi Nakamoto ja sellele järgnenud plokiahela tehnoloogia esimene praktiline rakendus, projekt Bitcoin, jäid tol ajal avalikkuse suurema tähelepanuta. Hiljem isegi naerdi projekti üle avalikult. Ainuüksi idee, et eksisteerib elektrooniline raha, mida tagab selle emiteerimiseks kulutatud elekter, tundus paljudele naeruväärsena. Seda hetkeni, mil hakati ühe bitcoin’i maksumust tuhandetes dollarites mõõtma. Nii lahvataski 2016. aastal massiline huvi plokiahela projektide vastu. Tööstus astus järgmisesse, vastutöötamise etappi - plokiahelal põhinevad projektid muutsid üha suuremaks ohuks, tekitades konflikte riikide, traditsiooniliste finantsasutuste, vahendajate ja finantsjärelevalve vahel. Tõsi, paljud neist ohtudest olid ka põhjendatud.

Plokiahel pole midagi teadusele senitundmatut

«Plokiahela tehnoloogia iseenesest ei kujuta midagi põhimõtteliselt uut ega teadusele senitundmatut. Plokiahela võrkude toimimise mudeli väärtus seisneb eri instrumentide, tehnoloogiate ja põhimõtete kombineerimises nii, et need kindlal viisil kokku sobitatuma moodustavad loogilise ja kaitstud struktuuri andmete hajussäilitamiseks. Mida siis kujutab endast plokiahel? Sisult võiks seda võrrelda suure pearaamatuga, mille lehekülgedele kantakse poolte vahel tehtud finantstoiminguid. See raamat on aga koostatud nõnda, et ühtegi sinna tehtud kannet pole edaspidi võimalik mingil viisil muuta ega eemaldada. Seda takistavad tehnoloogiasse integreeritud tugevad krüptograafilised algorütmid. Andmeid endid ei hoita mingis kindlas kohas, mis oleks juhtimiskeskuse õigustega. Neid kopeeritakse ja sünkroniseeritakse ehk teisisõnu paljundatakse süsteemi kõigi osaliste, võrgu sõlmede vahel,» kirjutab Tsikhilov oma raamatus.

Seetõttu, isegi kui keegi tahab tema juures hoitavaid andmeid muuta, ei võta teised süsteemi osalised neid muutusi arvesse, sest need on tehtud süsteemis kehtivaid reegleid eirates.

Kuidas on selline «pearaamat» üles ehitatud? Tsikhilov selgitab, et selle lehekülgi nimetatakse plokkideks. Samuti kui leheküljed tavalises raamatus, järgnevad plokid üksteisele kindlas nummerdatud järjestuses. Kui aga tavalise lehekülje võib raamatust välja võtta, soovi korral teise kohta panna või üldse välja visata, siis plokkidega see ei õnnestu. Kõik plokid on omavahel jäigalt seotud spetsiaalsete krüptograafiliste «lukkudega», mida on isegi teoreetiliselt erakordselt raske lahti murda. Siit tuleneb õigupoolest ka tehnoloogia nimetus «plokiahel» ehk inglise keeles blockchain. Selleks, et hakata andmete usaldusväärsuseks hoidlaks, peab iga plokiahelal põhinev struktuur vastama järgmistele kriteeriumitele.

Tsikhilov toob need kriteeriumid välja:

• Sellel peab olema detsentraliseeritud tehnoloogiline alus ehk see peab oskama levitada vajalikke andmeid kõigi võrgusõlmede vahel ja toetama nende ajakohastatud olekut paljundamise ja sünkroniseerimisega.
• See peab toetama mittekatkestatavat seost andmeplokkide vahel, moodustades igas uues plokis viited sellele eelnenud plokkidele.
• See peab oskama kodeerida andmemassiivid tõhusalt unikaalseteks standardse suurusega teabeplokkideks ehk andmeid räsida.
• See peab kasutama lahtimurdmiskindlaid krüptograafilisi algoritme, mis on vajalikud plokkidesse kirjutatavate andmete kaitseks.
• See peab kasutama matemaatika erilise valdkonna, mänguteooria elemente selleks, et kõik süsteemi sõlmed järgiksid kehtestatud reegleid ning jõuaksid uute plokkide loomisel ja neisse andmete kirjutamisel ühise konsensuseni.

Kõik need eespool loetletud ülesanded moodustavad tema sõnu viis peamist sammast, millel põhinebki plokiahela tehnoloogia.

Kus on plokiahelas tegelikult raha?

Lugejatel võib tekkida küsimus: kus on plokiahelas tegelikult raha? Kuidas see sinna satub, kus seda hoitakse, kuidas seda saada ja edaspidi kulutada? Mis peamine, mil viisil on see raha kaitstud pahatahtlike rünnakute eest? Kõik on kuulnud sõna «krüptoraha», mis seostub tugevalt plokiahela tehnoloogiaga. Peale selle on inimeste huvi plokiahela vastu ise tehnoloogilisest vaatepunktist enamasti teisejärguline. Siiski on vaja krüptorahainvesteeringutest tulu saamiseks kas või kõige lihtsamal tasandil mõista nende toimimise põhimõtteid.

«Tegelikult on krüptorahad ainult üks võimalikest «pealisehitistest» plokiahela struktuuri kohal, täpsemalt üks selle praktilise kasutamise vorme,» selgitab Tsikhilov. «Ajalooliselt juhtus nii, et esimene selle põhjal teostatud projekt, Bitcoin, on krüptorahapõhine maksesüsteem. Seejuures on tegu funktsionaalsete võimaluste pooles suhteliselt vaese projektiga, mis on esimese projekti puhul muidugi andestatav. Hoolimata sellest, et terminid bitcoin ja «plokiahel» ilmusid samal ajal, pole need tähenduselt sugugi sünonüümid. Esimene neist tähistab krüptoraha, teine aga tehnoloogiat ennast, mille alusel on krüptoraha loodud. Tegelikult ilmus termin «krüptoraha» mitu aastat hiljem kui projekt Bitcoin – 2011. aastal ajakirja Forbes artiklis «CryptoCurrency». Bitconi autor Satoshi Nakamoto ise andis sellele nimetuse e-cash ehk «elektrooniline sularaha».»