Mia Kankimäki «Naised, kellest ma öösiti mõtlen» jäi mulle silma oma kirjeldusega, mis lubas kunagi elanud erakordsete naiste kannul seiklusi üle terve maailma. Lisaks olen palju head kuulnud sama autori debüüdi «Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma» kohta. Seda ma pole küll siiani lugeda jõudnud. Naabrite kirjandust võiks küll rohkem lugeda, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Kuidas nii ägedatest naistest küll rohkem ei räägita?
2014-2018/15. sajand kuni 21. sajand, Aafrika, Jaapan, Itaalia. Mia on 40. eluaastates soome kirjanik, kes on hiljuti valmis saanud oma esimese raamatu. Ta on vaba minema, kuhu iganes ning tegema, mis vaid pähe tuleb. Teda ei hoia tagasi lapsed, mees ega töö. Öösiti mõtleb ta tihti ajaloolistest naistest, kes on elanud ebatraditsioonilist elu - maadeavastajad, naiskunstnikud. Mial tuleb idee käia nende kannul ning alustuseks sõidab ta kohe Aafrikasse, mõeldes Karen Blixenist, taanlannast, kes 20. sajandi alguses Keenias kohvifarmi pidas.
Mia Kankimäki on leidnud väga huvitava teema, millest kirjutada ja ta kirjutab väga hästi. Raamatulehed kannavad kirjaniku entusiasmi ja sügavat huvi suurepäraselt edasi. Tema öönaised haarasid ka mind ruttu kaasa, sest Kankimäki tutvustas neid juba nii, et raske oli naistest mitte huvituda. Varem olin kuulnud vaid Blixenist ja sedagi napilt. Ohhetasin ja ahhetasin, kui neist seiklustest ja katsumustest kuulsin. Näiteks ümbermaailmareis, kaasas vaid käekott(!). Ma ei suudaks end ühegi nahas ette kujutada, aga kirjanik üritab seda. Nimelt ei ole raamatus pelgalt kirjeldused öönaiste elust, vaid arutelu, kus Kankimäki mõtiskleb vastuolude üle, toob välja, mis nõuandeid ta neist lugudest kaasa on võtnud ja kirjutab ka ise oma kangelannadele kirju.
Kirjanik pakub pidevalt võrdlusmomente öönaiste ja enda vahel. Ajalooliselt on naiste eneseteostusel olnud kõikvõimalikke takistusi, aga ka tänapäeval oleme ikka surutud raamidesse. 40+ Mia elab ju samuti ebatraditsioonilist elu, sest tal pole ei lapsi ega meest, oma kodu ega kindlat töökohta. Mulle meeldis väga kirjaniku avameelsus, julgus jagada oma hirme ja kahtlusi. Igaüks ei paneks oma viimaseid sääste roppkalli safari alla, aga tema tahab, tema järgib oma unistusi, tema julgeb elada. Lisaks on naine kirjutab naine seda kõike võluva huumoriga.
Oma žanre segava vormi tõttu oli raamat üsna laialivalguv. Vahelduvad ju erinevad öönaised, naiste ja kirjaniku enda elu, ajastud, mandrid. Nii jagunebki teos kolmeks osaks: Aafrika, maadeuurijad ja kunstnikud. Neist esimene oli kõige tugevam. Mind paelusid Kareni eluloo kõrval väga ka Mia kirjeldused Aafrikast. Must Mander kutsub mind juba ammu, aga ma ei ole sinna ikka veel jõudnud. Lugedes Karenst ja lugedes kirjaniku enda seiklustest, mõtlesin muidugi, mis tunne oleks ise seda kõike kogeda. See hirmkallis safari tundus küll igat senti väärt, aga kas ma ise raatsiks? Öönaisena kahvatus Karen Blixen aga keskosas figureerivate maadeuurijate kõrval. Kuidas nii ägedatest naistest küll rohkem ei räägita? Kolmas osa, mis kunstnikest rääkis, enam nii väga ei kõnetanud, sest oli vähem seikluslik, kuigi kangelannad olid eelnevatega öönaistega sama imetlusväärsed. Lõpuosas kahvatusid ka kirjaniku enda kogemused, no katsu ise kõrbesafarit ja kunstimuuseumis käiku võrrelda.
Mia Kankimäki on soome kirjanik. Ta on kogu elu töötanud raamatutega. 38-aastasena oli naise hoolega ehitatud karjäär jõudnud ametini ühes Helsingi kirjastuses. Ometi tundis ta, et elu seisab paigal. Ta võttis vaba aasta ning sõitis Jaapanisse, kus ta hakkas päevikut pidama ning sellest sai tema debüüt, 2013. aastal ilmunud raamat «Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma». Tööle naine tagasi ei läinudki, vaid müüs maha ka oma korteri, et järgmine rännak ja raamatu kirjutamine ette võtta. Kankimäki usub, et on leidnud oma elu mõtte - rännata läbi elu(lugude).
«Naised, kellest ma öösiti mõtlen» on raamat, kus Mia Kankimäki kirjutab ajaloolistest naistest, kes teda niivõrd inspireerivad, et ta on valmis ise nende radadel rändama. Ta tutvustab reisikirjanikke, maadeuurijaid ja kunstnike, mõtiskledes elu üle. Nii tekib huvitav võrdlus sajanditaguste kangelannade ja tänapäeva 40-aastase soomlanna vahel. Kuna raamat on ühtaegu päevik, reisikiri ja ajalooraamat, on see üsna laialivalguv. Mulle meeldis eriti tugev algus, mis kohe kaasa haaras. Kirjaniku entusiasm teema suhtes on nakkav. Soovitan seda vaimustavat raamatut silmaringi laiendamiseks ja elu üle mõtlemiseks!