:format(webp)/nginx/o/2020/10/13/13409919t1h6bf4.jpg)
Kreet Rosin-Pindmaa on välja andnud kogupereraamatu «Maximuse muhedad mõtisklused», kus on kõrvuti pandud eesti- ja võrukeelne tekst. Armas raamat räägib rõõmsameelsest Berni Alpi karjakoerast Maximusest. Karjakoer mõtiskleb humoorikal moel erinevatel teemadel: tänulikkusest, loodusega kontaktis olemisest, elurõõmust, sõpruse hoidmisest, vanemate austamisest, elu loomuliku kulgemise usaldamisest, enese väärtustamisest, mediteerimisest ning loomulikult armastusest. Siit leiad katkendi raamatust.
Mediteerida võib igal pool
«Nii mõnus, et mediteerida võib igal pool, kasvõi õppesõiduautos, kui selle omanik on ukse lahti unustanud,» mõtiskles Maximus endamisi. «Täpselt samuti nagu koputada võib peaaegu kõikjal. Rähni-Raul teeb seda puu otsas, mina koputan küpsisesoovi korral kiirtoiduputka aknale, minu perenaine koputab aga seal, kus vaja.»
Karjakoerale meenus, et ühel veebruarihommikul pöördus tema perenaise poole vahva taksikoerapreili naabri-Marta, kes kahjuks istub peamiselt toas. Tema perenaine tuli murega, et Marta ei ole juba rohkem kui kuu aega nõustunud õue minema ja teda tuleb kaks korda päevas õue tassida. No saate isegi aru, miks. Häda olevat alguse saanud aastavahetuse ilutulestikust, see olla Martale tekitanud tõelise trauma ning hirmu väljaskäigu ees.
Kuidas valu ära koputada?
«Kuidas minu perenaine aidata sai? Ta näitas Marta perenaisele, kuidas seda hirmu ära koputada. Nad koputasid sõrmedega Hiina meditsiinis tuntud akupunktuuripunktidele. See oli veidi naljakas. Kop-kop-kop. Nagu rähni-Raul – sama metoodiliselt ja tõhusalt.»
Maximus oli kuulnud naabrimehe raadiost, et rähn koputab nokaga puukoorele, saamaks selle kõma järgi aru, kas puit on üraskitega nakatunud või mitte. Kui kostuv heli viitab üraskikäikude olemasolule, lõhub rähn nokahoopidega koore ning naudib korralikku kõhutäit.
Karjakoera meelest oli see ääretult huvitav, et nii nagu rähni kopsimise abil saab puu vabaks kooreüraskitest, vabastab koputusteraapia peidus olevad «emotsioonaalsed üraskid».
«Paari nädala pärast andis Marta perenaine naljaga pooleks meile teada, et nüüd on tal uus mure. Pärast meie juures koputama õppimist keeldub Marta õuest tuppa tulemast. Naabri-Martal vedas tõesti, et minu perenaine on õppinud koputama ning et ta õpetab seda ka teistele. Muidu konutaks see koeraneiu siiani toas.»
Sellisel moel mõtiskledes suundus karjakoer kärmel sammul oma noore perenaise Marianne auto poole.