Parajalt närvekõditavad lood, mille lõppu ette ei aima

Agatha Christie. Foto: BritBox/BBC Studios /Unfinished/Via REUTERS/Scanpix

Kui õhtud muutuvad üha pikemaks ja pimedamaks, on aeg kätte võtta riiulil oma aega ootavad tondijutud. Raamatublogija Mariann Vendelinil on selleks Agatha Christie lühijuttude kogum «Viimane vaimudetund».

20. sajand, Inglismaa. Hauatagused hääled, sünged ettekuulutused, seletamatud surmad, kummalised unenäod, viirastused varjudes. Meediumid, doktorid, usuhullud, kummituskass ja surmakoer, Hercule Poirot ja miss Marple. Üksikud majad, hämarad toad, neetud hauakambrid ja pühapaigad, saatuslikud õhtusöögipeod, lukus uksed.

Agatha Christie, «Viimane vaimudetund». Foto: Kirjastus Varrak

Valisin lugemiseks väga õige hetke ja nautisin neid lugusid väga. Nad olid täpselt parajalt närve kõditavad, aga mitte liiga õudsed. Eriti nauditavaks tegi lugemise see, kui erinevad lood olid. Mõnes kummitas täiega, teises olid vaid õrnad seosed üleloomulikuga nagu unenäod või tugevnenud ohutaju. Kuna osades juttudes sai paranormaalsus täiesti maise selgituse, aga teistes jäigi kummaline nähtus seletamatuks, oli raske aimata, kuhu iga lugu nüüd tüürib. Oli ka lugusid, mis teiste kõrval kahvatusid, liiga segaseks jäid ja nüüdseks juba ununenud on. Mõni üksik jääb aga veel pikaks ajaks mind kummitama.

Minu erilised lemmikud olid: Philomel Cottage, SOS, Unenägu ja Sinise vaasi mõistatus. Igatahes pean lähiajal veel midagi Christie'lt käsile võtma, soovitavalt muidugi mõne mõrvaloo. Näiteks üks kuulsamaid, «Roger Ackroydi mõrvamine» on mul veel siiani lugemata selle koleda kaanekujunduse tõttu.

Agatha Christie sündis 1890. aastal Torquays Inglismaal keskklassi perre. Tema emale meeldis väga tütrele lugusid jutustada. Agatha ise õppis lugema viieselt. Ta hakkas lapsena luuletusi kirjutama ning tegi juba 11-aastasena debüüdi kohalikus Londoni ajalehes. Koolis tüdruk ei käinud, vaid õppis kodus. 15-aastasena tegeles ta lisaks veel ka laulmise ja klaverimänguga, kuid arglikkuse tõttu temast pianisti ei saanud. 18-aastasena hakkas Agatha end lõbustama lühijuttude kirjutamisega, jõudes I maailmasõja ajal detektiivilugudeni. Mitmed üleloomulike detailidega jutud on pärit just tema karjääri algusest, kirjutatud veel enne 1920. aasta debüütromaani «Saladuslik juhtum Stylesis» või kohe pärast seda. Enne surma 1976. aastal ilmus naise sulest 66 detektiiviromaani ning 14 lühijuttude kogumikku. «Viimane vaimudetund» on kokku pandud hiljuti, 2019. aastal, koondades üleloomulike ja õudsete detailidega jutte. Paljud neist on varem ilmunud 1933. aasta kogumikus «Surmakoer».

«Viimane vaimudetund» koondab krimikuninganna lühijutud, millel on seoseid teispoolsusega. Valik erineb omajagu, ulatudes seletamatutest juhtumistest üleloomulikuga maskeeritud kuritegudeni. Nii mõnigi ajas mul kuklakarvad püsti, aga oli ka selliseid lugusid, mis kiirelt ununesid. Kogumikust leiab parajalt sünge atmosfääri, ootusärevust ja närvikõdi. Soovitan lugeda küünlavalgel, kui akna taga ulub tormituul!