:format(webp)/nginx/o/2020/10/07/13398131t1hb80e.jpg)
Täna Ülemiste Citys toimunud isadepäeva konverentsil «Mis mõte on abielluda?» soovitas kirjandusteadlane Maarja Vaino oma ettekande «Miks armastus on kirjanduses alati traagiline?» lõpus lugeda kurbi raamatuid, sest traagiline lõpp annab hingelise puhastuse tunde.
«Miks armastus on kirjanduses alati traagiline? Lühem vastus sellele küsimusele on, et need lood on palju huvitavamad, sest keegi ei viitsi vaadata näiteks filmi, kus kõik on pidevalt õnnelikud,» sõnas Vaino. «Traagika on inspireerinud rohkemat arvu inimesi kui õnn. Erinevad aju-uuringud on tõestanud, et ilukirjandust lugedes aktiveeruvad ajus need piirkonnad, mis on empaatiaga seotud – need ei aktiveeru filmi või muusika puhul. Seega ilukirjandust lugedes kasvab empaatiavõime kõige rohkem.»
Vaino ei soovinud oma ettekande pealkirjas tõstatatud küsimusele otse vastata, vaid tõi välja neli näidet, mis piltlikustavad armastuse traagika vorme kirjanduses.
«Eduard Vilde novell «Liha» kirjeldab noort naist, kes on arreteeritud ja kalgid mehed kuulavad teda üle. Läbiotsimise käigus paljastub naise ihu ja mehed leebuvad. Nad hakkavad teda meelitama, kuid naine ei reageeri, seega kooritakse teda aina rohkem paljaks. Vilde kirjeldab, kuidas mehed naist näevad ja kuidas ihu nägemine meestele mõjub. Sellega ta ilmestab, kuidas armastus läheb traagikaks üle. Ka «Mäeküla piimamehes» sõlmitakse suuline leping, mille objektiks on naine ja tema ihu – see on mütoloogiline leping, kui see toimuks muinasjutus, oleks see leping saatanaga. See lõpeb halvasti, sest selgub, et suhe pole ainult ihu ega rahaga, vaid armukadedaks muutudes Prillup kahetseb otsust. See on traagiline, sest tegelased arvavad, et ihu puudutav pool pole oluline,» selgitas Vaino.
«Tammsaare ilmestab oma teostes, et need tegelased, kes on mõistuspärased, jooksevad kinni. Ta on üks kõige rohkem armastuse üle filosofeerinud autoreid eesti kirjanduses ning rõhub maailma polaarsusele – ratsionaalsusele ja ebaratsionaalsusele,» ütles Maarja Vaino. «Tammsaare teostes on kolme tüüpi naisi: saatuslik naine, kes põhjustab surma; naine, kes mõjub tegelastele käimalükkavalt, nagu Karin, ning kolmas ja kõige haruldasem, ent kõige olulisem on tüüp, kes viib elu edasi. Meestegelased peavad minema selle elurütmiga kaasa, muidu nad hukkuvad.»
Maarja Vaino küsis, et kui palju saavad ühiskondlikud normid tegelikult armastust mõjutada? «Tammsaare armastuse esimene paradoks on see, et ta näeb, et õnnelik armastus on pea alati õnnetu armastus. Kui oled täitsa õnnelik, siis kas see on tõeline armastus? Armastus on ka väga kole asi, sest see paneb tegema jubedaid tegusid. Armastus on nii suur, et peab olema traagiline,» märkis Vaino.
«Karl Ristikivi romaanis «Ei juhtunud midagi» selgus, et väga traagiline põhjus armastuse formaadis on see, et ei juhtunud mitte midagi. Täna tundub, et inimesed armuvad vähem ja neid tundeid tekib aina vähem, sest inimesed on aina mõistlikumad. Väga traagiline armastuse formaadis ongi see, kui ei juhtu mitte midagi,» lisas Vaino.
«Armukolmnurk on inimesele kõige tuttavam traagilise armastuse vorm. Mati Undi loomingus on neid väga palju ning need lõpevad alati traagiliselt. Undi pealkiri «Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi», on irooniline ja viitab muinasjutule. Need muinasjutud, kus tegu on armastusega, liigitatakse imemuinasjuttudeks, sest seal peab alati võlujõud olukorra päästma,» rääkis Vaino.
«Traagiline lõpp toob katarsise, see annab lugejale hingelise puhastuse tunde. See päästab depressioonist ning need lugejad on õnnelikumad,» märkis Vaino.