Ulmekirjanik, kelle lood on mõjutanud ühiskonda

H. Ford ja S. Young filmis «Blade Runner», 1982. Foto: Akg-images/ Scanpix

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson jagab oma lugemiselamust pärast Philip K. Dicki ulmekogumiku «Poodud võõras» lugemist.

Philip K. Dick, «Poodud võõras». Foto: Raamat

Raamatu tutvustus kaanel

«Mitmed tuhanded peavad Philip K. Dicki Päikesesüsteemi kõige sügavamaks ulmemõtlejaks. Nende arvamust näivad kinnitavat filmid «Blade Runner» (1982, rež. Ridley Scott, peaosas Harrison Ford), «Total Recall» (1990, rež. Paul Verhoeven, peaosas Arnold Schwarzenegger), «Minority Report» (2002, rež. Steven Spielberg, peaosas Tom Cruise) jpt. Eesti keeles on seni ilmunud Philip K. Dicki romaanid «Mees kõrges lossis» (1993), «Blade Runner» (2001) ja «Ubik» (2002) ning jutukogu «Vilistaja metsas» (2015).»

Muljed

Philip K. Dickilt olen varem lugenud «Kas androidid unistavad elektrilammastest» ja «Ubikut». Mõlemad väga meeldisid ja loodan kunagi kui uuesti läbi loen neist ka arvustuse kirjutada. Eesti keeles ilmunud kogumik «Poodud võõras» on minu kolmas raamat temalt.

Esimesed lühilood olid üsna keskpärased (et mitte öelda igavad), kuid raamatu viimased 2/3 muutsid mu arvamust. Kõige paremad lood olid kahtlemata «Mälestused kliendi omal valikul», «Vähemuse ettekanne» ja «Sõjaveteran». Kahest nendest on isegi film tehtud. Uskumatu mõelda, et need lood olid kirjutatud 50 ja 60ndatel.

Philip K. Dick keskendub alati oma lugudes ühel või teisel viisil reaalsuse olemusele. Näiteks loos «Mälestused omal valikul» muudetakse ühe mehe mälestusi nii, et ta mäletaks reisi Marsile, mida pole kunagi toimunud. Siis aga tuleb välja midagi, mille tõttu tema tegelikke, varasemaid mälestusi oli hoopis varem muudetud. Lühiloos «Vähemuse ettekanne» kirjeldatakse maailma, kus kõik kuriteod hoitakse juba ennetavalt ära, kasutades selleks selgeltnägijate võimeid. Nemad ennustavad, millal keegi mingi kuriteo toime paneb. Selles loos on reaalsuseks erinevad ajaliinid ja ennustused, sest ka teadlikkus tulevikusündmustest muudab inimese käitumist. Ning lõpetuseks «Sõjaveteranis» puudutatakse huvitavalt teemat, kus tulevikusündmusi näinud inimene satub justkui ajas tagasi, hoiatamaks teisi saabuva katastroofi eest. See lugu pani mind mõtlema «fake news» ehk võltsuudiste üle, mida saab väga edukalt kasutada inimeste käitumise mõjutamiseks.

Kokkuvõttes on Philip K. Dicki näol tegu ulmekirjanikuga, kellel olid väga lennukad ideed. Teostus pole alati parim, aga oma ideedega ärgitab ta lugejat alati kaasa mõtlema.