PÄTIST ETTEVÕTJAKS ⟩ Kaarel Kuik: mõni, kes on teinud kolm magistrikraadi, käib täna minu käest nõu küsimas

Raamatu «Tänavalt troonile» autor Kaarel Kuik räägib, kuidas kulges tema teekond kriminaalist rahvusvaheliselt edukaks ettevõtjaks.

Kuidas kirjeldaksite oma lapsepõlve? Millised olid teie kasvutingimused ja suhted vanematega?

Esimesed viis aastat oli kõik suhteliselt okei, aga siis läksid isa ja ema lahku. Peagi leidsid mõlemad vanemad endale uued kaaslased ning sündisid poolvennad ja poolõed. Mina jäin nagu kahe pere vahele. Sain küll mõlemas peres olla, kuid samal ajal tundsin, et mul ei ole seda päris oma kohta.

...kas tundsite end kõrvalejäetuna?

Sellel hetkel ei tundnud, aga täna ma võin öelda küll, et kui kellelgi on samasugune pere, siis selle kasuema või kasuisa jaoks on see väga-väga suur töö. Ma ei ütle, et midagi oleks väga pahasti olnud, sest ma saan ju aru, et iga vanem eelistab ennekõike oma lapsi.

Milline on olnud teie haridustee?

Kooli jätsin pooleli kuuenda klassi pealt, olles selleks ajaks juba kolm korda istuma jäänud. Vaadake, kui mitte kumbki vanematest ei oska sinuga tegeleda, sind õpetada ning sa ise oled ka pigem selline loov inimene, siis on koolis päris keeruline. Mulle on eluaeg meeldinud asju luua, aga ma ei suuda teha midagi, mis mulle ei meeldi.

Olin kala, kes ei osanud puu otsa ronida, aga ujumisvõistlusi meie koolis ei korraldatud.

Loomulikult peegeldus minu püsimatus ja kodune olukord ka õppeedukuses. Õpetajad paigutasid mind alati viimasesse pinki ja isegi ei üritanud enam. Olin kala, kes ei osanud puu otsa ronida, aga ujumisvõistlusi meie koolis ei korraldatud. Mul ei tekkinud võimalust teha midagi sellist, milles ma hea oleks võinud olla.

Kodus tuli kooli poolelijätmise pärast muidugi probleeme. Õli lisas tulle ka asjaolu, et vanemad hakkasid minu hooldusõiguse üle vaidlema. Komisjon määras mind lõpuks isale. Paraku leidis seejärel aset üks äärmiselt traagiline sündmus – isa uus naine jäi Estoniale. See tähendas, et isal tuli edaspidi kasvatada üksinda kolme poega.

Raamatu «Tänavalt troonile» autor Kaarel Kuik. Foto: Konstantin Sednev/Postimees Grupp/Scanpix Baltics

Peagi pärast koolist äratulekut pani isa teismelise minu valiku ette – ma kas lähen tööle või kolin omaette elama. Katsu sa siis 14-aastaselt otsustada, mida sa teha tahad. Isa leidis mulle töökoha Pirita restoranis. Idee poolest olin kokaõpilane, kuid kolme kuu möödudes hakkisin endiselt ainult porgandeid. Ma ei näinud sellise töö jätkamisel mõtet, ma ei saanud aru, kuidas see võiks mind elus edasi aidata. Lõpetasin kohal käimise ja hakkasin jälle tänavatel jõlkuma.

Ühel päeval isale muidugi helistati, et ma ei ole enam tööle ilmunud. Ta oli väga pahane ning ütles, et kuna ma koostööd ei tee, siis peaksin ehk ise hakkama saama ja kodust välja kolima. Ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda, pakkisin asjad ja sellest hetkest alates ma enam kodus ei elanud. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud ikka isa kuulata ja endast parim anda, aga eks noored kipuvad põikpäised olema.

Mis edasi sai? Kus te elama hakkasite?

Eks ma siis üritasin tänaval hakkama saada. Kujutate ette? Ma ei saanud kodus hakkama, ma ei saanud koolis hakkama, ma ei saanud tööl hakkama… Kuidas ma veel tänaval peaksin hakkama saama? Kohtasin seal endasuguseid «kalasid», mis ei tähenda sugugi, et nad rumalad oleksid olnud. Neil kõigil oli rääkida oma lugu.

Kõik ei ole nii must ja valge nagu sageli arvatakse. Kurb, kuid hea näide on väike Margus, kelle isa ja ema olid joodikud ning kes jättis kooli pooleli. Aga miks? Sellepärast, et kui ta ei saanud koolis hakkama, andis isa talle kere peale. Kodus aga ei aidanud ega õpetanud teda keegi. Täna ta on surnud, pole enam. Kes süüdi on? Margus? Mina arvan, et keegi oleks pidanud käe vahele panema.

Kohus mõistis mulle karistuseks viis aastat range režimiga vanglas. Aasta ja neli kuud sellest oli kuriteo eest, mida ma polnud sooritanud.

Tol ajal ei olnud mina nendega võrreldes veel eriline pätt. Nemad ikka varastasid hommikust õhtuni, mina olin mõnikord lihtsalt valves. 16-aastaselt tuli aga ka minu esimene tingimisi vangistus. Ma varastasin paari teksapükse, eesmärgiga need maha müüa ja endale süüa osta. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ju kohe pigem kurki varastada, aga tol hetkel ma ilmselgelt niimoodi mõelda ei osanud.

Kuna ma hoidsin tingimisi karistuse täitmise reeglitest kõrvale, siis kuulutati mind tagaotsitavaks. Vangi minna ma aga ei tahtnud ning põgenesin. Kolme aasta jooksul, mil ma end politsei eest varjasin, elasin nii Tallinnas, Tartus, Kuressaares kui ka Viljandis. Kui ma olin 19-aastane, sai politsei mu lõpuks kätte ja kohus mõistis mulle karistuseks viis aastat range režimiga vanglas. Aasta ja neli kuud sellest oli kuriteo eest, mida ma polnud sooritanud.

«Kas lastetapja on samuti siin?» seekord juba kõvema häälega. «Jah,» vastas Enn ning põrnitses meest kahtlase pilguga.

Mees aga jalutas enda suure spordikoti juurde ning eemaldas sellelt õlarihma. Tõmbas selle pikaks ning viskas Ennu jalgade ette.

«Võta see ning mine tõmba ennast oksa, peldikus toru külge,» ütles ta. «Sinul pole siin kohta ning oled sa peldikus elus või surnud, otsusta ise. Aga peldikust ära enne välja tule, kui ment kutsub. Sinu koht on seal.»

                                                             Kaarel Kuik, «Tänavalt troonile»Katkend raamatust, vanglaelu kirjeldus

Millisest kuriteost me räägime?

See oli ühe mobiiltelefoni vargus. Inimene, kelle mobiiltelefon varastati, olevat mind pildi pealt ära tundnud. Võtsin kõik teised asjad omaks, aga mitte seda, mida ma polnud teinud. Mulle tundus, et juhtum taheti lihtsalt kaelast ära saada. Võib-olla oli minu karistus õiglane? Võib-olla oli tegemist karmaga, sest ma ju külvasin tuult.

Mis sai pärast vanglast vabanemist?

Vanglast vabanesin 2003. aastal, ennetähtaegselt. Üks aasta pärast vabanemist olin Eesti vanametalli äri absoluutses tipus. Oleksime peaaegu loonud Eesti kolmanda metalli kokkuostu Emexi ja Refonda kõrvale. Kogused olid nii meeletud, et Eesti vanarauaturg sõltus otseselt meie tegevusest.

Mul oli naine, laps, raha, võimalus reisida – elasin head elu. 2008. aastal tuli aga suur majanduslangus ja tänu minu enda otsustele ja teadmatusele jäin kõigest ilma. Tekkisid suured võlad, pere läks katki ning sattusin ringiga tagasi isa kušetile, kust vanglast vabanedes alustasin.

Siis tuli otsus asjad kokku pakkida ja Hispaaniasse kolida. Elasin seal aasta aega, töötades ehitusel.

Kuidas te uuesti ettevõtluse juurde jõudsite?

Eestisse tagasi tulles tegin haldusettevõtte ja hakkasin katustelt lund lükkama, sain jälle veidi raha. Ühel hetkel tuli mul aga idee panna Kuldsesse Börsi kuulutus, et on pakkuda 200 meest, kes soovivad Soome lumelükkajatena tööle asuda. Tegelikult ei olnud mul muidugi kedagi.

Kolme päeva pärast sain kõne mehelt, kes ütles, et neil on vaja püsivalt 100 meest, kes Soome Posti katustelt lund lükkaks. Sõitsin Soome selle mehega kohtuma ja ütlesin talle, et esmaspäeval toon mehed sinna. Panin uue kuulutuse üles ja sain 30 meest katusele. Tegime kolm nädalat tööd ja teenisime 100 000 eurot.

Oma raamatus jagan teistelegi väärt nõuandeid, kuidas raha teha. Näiteks minu loogika ütleb, et kui sul on võlad, siis mitte kunagi ära maksa neid esimese asjana ära. Sellepärast, et võlgade maksmine ei aita. See kõlab imelikult, ma tean. Toon näite: kui te olete 1000 eurot võlgu ja mina annan teile 1000 eurot, siis te maksate sellega oma võla ära ja olete nullis. Aga kui ma annan teile 1000 eurot ja te kõigepealt maksate endale, siis tekib teil võimalus sellest 1000 eurost hoopis 1200 või 1500 eurot teha ja siis oma võlg ära maksta. Seega alati makske esmalt endale ja kui üle jääb, siis kellelegi teisele.

Kas Hispaaniast naastes hakkas teie elu taaskord tõusujoones liikuma?

Mitte päris. Hispaanias sain ma väga palju tutvusi ning sealt tuli ka järgmine äriidee, mille kohta sobib hästi ütlus: käsi kullas või tagumik mullas. Nimelt organiseerisin Hispaaniast hašiši ehk kanepivaigu laadungi Soome. Sellega ei teeninud ma ühtegi eurot, sest jäime Soomes vahele. See tähendas, et vabadusega tuli mõneks ajaks jälle hüvasti jätta.

Teist korda vanglasse sattudes hakkasin aga endaga tõsiselt tööle. Kahe aasta jooksul lugesin läbi umbes 250-300 raamatut. Ma teadsin, mis minust vanglast väljudes saab, sest lõin juba vanglas olles uue ettevõtte. Ostsin sel ajal näiteks tööriistu ja bussi, lasin teha kodulehe, otsisin töömehi jpm. Vabanedes hakkasin sõitma ühest firmast teise, pakkudes mobiilset autoklaasivahetust. Selle ala juurde olen püsima jäänud tänase päevani – mul on ettevõtte, mis koosneb 25-st klaasitöökojast. Asume peaaegu kõikides suuremates Soome linnades.

Millise pilguga te oma minevikule tagasi vaatate?

Muidugi ei soovita ma mitte kellelgi teha nii nagu mina tegin. Ma ei ole selle üle üldse uhke. Samas kui vaadata, kuhu ma tänaseks päevaks jõudnud olen, millise teekonna olen läbinud... Ma ei ole kindel, et midagi oleks saanud paremini minna. Kokkuvõttes ma ju siiski võitsin. Mul on pere, korralik ettevõte, ma istun siin teie juures ja räägin oma kirjutatud raamatust. Tegelikult võin öelda, et tunnen enda üle uhkust.

Arvan, et minu lugu võib õpetuseks olla nii mõnelegi inimesele. Te ehk ei usu, aga mõni, kes on teinud kolm magistrikraadi, käib täna minu käest nõu küsimas.

Kas te olete kunagi tundnud, et teie minevik mõjutab olevikku?

Jah, kindlasti. Paljudel on eelarvamus, aga ma ei tohi lasta sel takistada oma asja edasi ajamast. Uskuge, ka selle raamatu ilmudes jään mõndadest sõpradest ilma. Aga kindlasti tekib juurde ka uusi, kes ütlevad, et ma teen jumalast ägedat asja. Mina proovin teha ikka nii hästi, kui ma vähegi oskan.

Ega minu raamatu pealkiri «Tänavalt troonile» ei tähenda kaugeltki seda nagu ma oleks jõudnud mingisugusele kuningatroonile ja peaksin ennast tohutuks kangelaseks. See tähendab, et ma olen jõudnud enda sisemise rahu troonile.

Viimase seitsme aastaga olen näinud, millise väärtusega on kõik need eelnevad kogemused. Tõsi, ma olen istunud vanglas ja elanud päti elu, aga täna istun ma Münchenis või Madriidis sama laua taga koos maailma juhtivate autoklaasi tootjatega. Ma loon väärtust, tekitades töökohti ja aidates sportlasi.

Miks te otsustasite oma loo kirja panna?

Ma tahtsin oma lastele anda midagi, mida ei saa mitte keegi nende käest ära võtta. Usun, et raamat on just selline asi.

Kaarel Kuik, «Tänavalt troonile» Foto: Apollo

Kes teie raamatut kindlasti lugeda võiks?

Kõik, kes on ettevõtlusest huvitatud või kes juba tegelevad ettevõtlusega. Samuti inimesed, kellele pakuvad huvi vangla- või krimilood.

Miks ka mitte noorukid, kes hakkavad oma elus alles tähtsaid valikuid ette võtma ja lapsevanemad, kelle töö on neid suunata.

Eeltelli soodushinnaga raamat SIIT.

Ja lõpetuseks üks raamatusoovitus?

«Rikas isa, vaene isa» – konkreetne õpetus, kuidas rahaga ümber käia.