Raamat, mida on raske lugeda, aga mis annab mõtteainet pikaks ajaks

Kirjanik Lionel Shriver. Foto: Can Nguyen/Capital Pictures/CAN/ Scanpix

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Lionel Shriveri romaani «Me peame rääkima Kevinist» ja jagab oma lugemiselamust.

Raamatu tutvustus

Lionel Shriver (s 1957) on Ameerikas sündinud kirjanik ja ajakirjanik, kes elab ja töötab Suurbritannias. «Me peame rääkima Kevinist» on Shriveri seitsmes teos, mille eest võitis ta maineka Orange'i kirjandusauhinna. Kiiva kiskunud emadusest jutustavas romaanis läheneb autor tragöödiale – tapatalgutele keskkoolis – tapja ema vaatevinklist. Eva juurdleb oma poja isale kirjutatud kirjades selle enam kui raske iseloomuga lapse kasvatamise üle ning tunnistab, et niisuguse poja emaks olemine tekitas temast vastumeelsust. Sedamööda, kuidas meie ees avanevad probleemid Eva perekonnas, ligineme me ootamatule haripunktile, mis peidab endas üllatusi ning ränga hinnaga tulnud lunastust. Eva näol on Lionel Shriver loonud jutustaja, kes on ühtaegu liigutav, kurb, naljakas ja mõtlemapanev.

Muljed

«Me peame rääkima Kevinist» on raamat, mida on raske lugeda ja veel raskem arvustada. Raskeks teevad selle nii sünge teemakäsitlus (pojast koolitulistaja kujunemine) kui ka peensusteni ilutsev kirjanduslik stiil. Mul olid raamatuga väga vastakad emotsioonid. Kindlad aspektid väga meeldisid (psühholoogilisus), kuid oli ka asju mis ei meeldinud. Kui rääkida ainuüksi stiilist, siis laused on äärmiselt peenutsevad. Kasutatakse sõnu nagu «amorfne», «perpendikulaarsus» ja «anglooptimism». Stiil on alati äärmiselt subjektiivne asi mida analüüsida, aga mind hakkas sõnakasutus väga kiirelt häirima. Kujutan samas ette, et mõnele vastupidi, väga meeldib.

Ühtlasi olid mul kahetised emotsioonid Evaga, poja emaga. Tegu on äärmiselt rikkaliku tegelaskujuga, kelle käitumist ja mõtteid lahatakse põhjalikult. See oli äärmiselt meeldiv, aga vähem meeldiv oli lugejana talle kaasa tunda. Naine kahetses Kevinit peaaegu sünnist saadik, täpsemalt hetkest, mil vastsündinud poeg põlgas ema rinna ja esimest korda süles olles nutma puhkes. Mul tekkis lugedes mitu korda küsimus, et miks ta ometi lapse sai. Naisele ei meeldinud lapsed mitte kunagi ja lootis, et ehk meeldib enda oma. Kuid need on pigem detailid. Ka romaanis põhjendatakse naise käitumine ära sellega, et tal tekkis sünnitusjärgne depressioon.

Samuti tekitas küsimust see, et Eva ja ta imiku vahel tekkis esimesest «kohtumisest» alates kahepoolne vastumeelsus. Mitte ainult keeldus imik rinnast, vaid nuttis kogu aja mil oli emaga kodus ja rahunes ainult isaga olles. Samuti kirjeldatakse, et vastsündinud poeg kunagi ei naeratanud Evale vastu ning kahtlustasin lugedes juba autismi. Siiski tuli välja, et tegu on täiesti tavalise lapsega, aga probleem oli sügavam. Kumbki ei tahtnud teineteist. Vähemalt selline mulje jäi lugedes, seejuures autor ei vasta kunagi küsimusele, et kust Kevini kurjus tuleneb. Tõlkija kommenteerib seda küsimust raamatu lõpus järgnevalt: «Ent kirjandusfestivalidel pommitatakse Shriverit endiselt küsimustega.., iga kord tahavad lugejad autorilt teada saada, kas Kevini kurjus oli kaasasündinud või ema süü. «Kui ma 400 leheküljel sellele küsimusele vastamast keeldusin, siis miks peaksin ma nüüdki vastama?»»

Seega oli mul lugejana väga raske Eva tegelaskuju mõista, samuti kurvastasid mind ebakõlad, nagu seesama ema-poja äärmuslik vastasseis ja küsimus, et kust Kevini kurjus tuleb. Olen uurinud, et psühhopaadid kujunevad välja sageli lapsepõlve sündmuste tagajärjel. Neil on teatavat sorti trauma, kas vägistamine või muu vägivald. Kaasasündinud kurjus on väga haruldane. Nii et kust tuli Kevini kurjus? Miks ta otsustas 11 inimest ära tappa? Kas ema armastuse puudusest? Huvitav on täheldada ka Kevini ja isa omavahelist dünaamikat, sest isa küll armastas Kevinit, kuid mingit idealiseeritud versiooni temast. Ta ei armastanud oma päris poega sellisena, nagu ta oli. Kui ema oli ära põlanud Kevini, siis Kevin põlgas ära isa. Kogu see psühholoogia ja pere omavaheline suhtlus oli äärmiselt nüansirikas ning huvitav lugeda, ütleksin isegi et raamatu parim osa.

Üldiselt on «Me peame rääkima Kevinist» huvitav psühholoogiline analüüs ühe koolitulistaja kujunemisest. Sellest, kuidas armastuse puudumine, millele lapsed on väga tundlikud, tekitab mõnikord tõsiseid tagajärgi. Tavaline inimene leiab armastusele aseaine, kui mitte inimsuhetest siis kasvõi hobidest. Kevin kahjuks ei leidnud. See on traagiline sissevaade pereellu, kus on liiga vähe armastust. Olenemata sellest mida lugeja tunneb, paneb romaan mõtlema. See ongi hea ilukirjanduse saladus.

Huvitavad mõtteterad:

• «Ootused on ohtlikud, kui nad on ühteaegu kõrged ja formuleerimata.»
• «Kevin mõtles end sinu jaoks välja ning selle fabrikatsiooni külluslikkuse taga pidi peituma sügav ja tuikav meeldimissoov. Aga oled sa kunagi mõelnud, kui pettunud ta pidi olema, kui sa seda peibutist ehtsaks pidasid?»
• «On vist tore, kui sa tutvud oma elukaaslasega kahekümnendates eluaastates, nii et sul on lastetu paarina küllalt palju aega, ma ei tea, natuke isegi tüdineda. Siis olete kolmekümnendates eluaastates muutusteks valmis ja beebi on teretulnud.»