/nginx/o/2020/11/12/13470507t1hf265.jpg)
Caspar Vega lühiromaan «Roosa Ritsikas» on iga-aastases jõulueelses raamatute masspublitseerimise kaoses värvilisele kaanepildile vaatamata tagasihoidlikult tagaplaanile jäänud. Mõneti arusaadav: debütandil on raske konkureerida väljakujunenud sarjade ja tuntud nimedega, millel ainuüksi assotsiatsiooni kaudu kvaliteedimärk justkui külge on pandud. Raamatu tutvustus kirjastuse koduleheküljel pole samuti kuigi informatiivne ja jätab omajagu ruumi oletustele.
Millega siis tegu? Lugeja satub esiti düstoopiahõngulisele saarele, kus viiakse igal aastal läbi Sulatuse-nimelist riitust, mille käigus igalt perekonnalt üks metallese korjatakse. Rituaali progresseerudes hakatakse Sulatusele aga hoopis lapsi ohverdama ning peategelane Frank põgeneb saarelt pärast venna traagilist surma taolisel tseremoonial. Aastaid hiljem on Frankist saanud eradetektiiv, kes – üllatus-üllatus – haub sekti liikmetele kättemaksu. Jäägu loo lõpplahendus lugeja enda välja selgitada.
Sündmustik on ajaliste hüpete toel tervikuks kokku seotud. Kohati tunduvad hüpped liiga põgusad, oleks oodanud pikemat maandumist, ringvaadet. Ma ei pea silmas puust-ja-punaseks kirjeldusi taipamatutele, vaid pigem teema edasiarendusi, hargnevusi siit-sealt. Näiteks müstilise saare tagapõhi, vaade Franki enda sisse – miks ta mida teeb, prostituut Liisi sisuliin, mille kohta saab vihjamisi aru, et tavalisest «kliendisuhtest» areneb siiski midagi enamat.
Pakun välja meelevaldsed märksõnad, seosed, pildid: Midsommar. The Village. Must-valge vanakooli noir. Sin City. Paheline detektiivist antikangelane. Huvitaval kombel on autor ise oma suurimaks inspiratsiooniks muuhulgas välja toonud Bret Easton Ellise ja Chuck Palahniuki – minulgi kerkis nartsissistist naistemagataja jumaldavaid enesekirjeldusi lugedes silme ette Patrick Bateman ning omamoodi transgressiivne noot ja mosaiigitaoline ülesehitus seostusid otsekohe Palahniuki maailmaga.
Hüplikkus saab heastatud, kui pidada silmas, et käsikiri on algselt välja antud ingliskeelsena ja mõjub ehtameerikalikult. Torkab teravalt esile, kuidas aju just USA popkultuurile iseäralikke kujutluspilte looma kipub. Hoolimata kohandustest eestikeelses tõlkes (osad tegevuspaigad on tallinlasele tuttavad ja näiteks Frank on ingliskeelses algversioonis hoopistükkis Fritz) ei tule hetkekski pähe, et võiksin jagada tegelastega sama linnaruumi. Jalgrattaga udjava koomiksifänni action-unelmad, näiliselt idülliline äärelinn, psühhoosis sektiliikmed ja üleüldse eestlasele võõras religioonikomponent (kuigi tuleb tõdeda, et usu kui pidepunkti temaatika kandumine lapsepõlvest täiskasvanuikka oli intrigeeriv ja osavalt läbi mõeldud nüanss), sekretär sõõrikuid söömas, langevarjuhüpped, filmilik epiloog… Kõrvus mängib lausa igale episoodile sobilik taustamuusika. See on vist hea märk, jah?
Komplimendivõileiva pealmise kihina tahan rõhutada kirjastiili – vihjelise süžee tasakaalustab läbivalt vaimukas teravmeelsus, kohati äratuntavad argihetked:
«Ma joon musta, aga mu kaaslane kallab nii palju koort ja suhkrut sisse, et seda jooki ei saagi enam kohviks nimetada.»
Tuleb ju tuttav ette? Mitte igaüks ei taba taolisi nüansse ära, rääkimata nende edasiandmisest. Ka minu sisemine misantroop vihkab oma kalli Itaalia pintsakuga okset pühkivat Teet Rõivast! Judin käib läbi.
Kokkuvõtteks: ühes kompotis lendab peale krimi, traagilised elusaatused, killuke düstoopiat, nooruslik hoog ja elurõõm, samas resignatsioon ja siis veel midagi. Lugeja võib küll segadusse sattuda, aga see soodom on omamoodi hurmav ja lausa sunnib endaga kaasa tormama.
Ei saagi täpselt aru, aga midagi siin on.*
* Niipea kui järgmine raamat väljas, ostan ja vaatan, kuhupoole areng toimunud on!