Triin Lellep prantslaste põsemusidest: nilbed vanahärrad kasutavad «kohustuslikke musisid» ettekäändena noortele naistele lähenemiseks

Triin Lellep esitles raamatut «Minu Pariis». Foto: Sander Ilvest

Loe katkendit Triin Lellepi värskelt ilmunud raamatust «Minu Pariis». 

Oh õudust, mõtlen paanikas, kui märkan eemalt monsieur Benoit’d, teatridirektorit. Jälle on vaja teda tervitada prantslaste kombel põsemusidega. Oh, kui imalalt ta mind vaatab. 

«Oh, bonjour, monsieur Benoit! Ça va?» tervitan teda viisakalt, uurides, kuidas tal läheb – küsimus, millele ei oodatagi tegelikkuses kunagi vastust. Vahel siiani eksin selle reegli vastu ja hakkan jutustama, kuidas mul siis läheb ja mida viimasel ajal teinud olen. Selle peale vaatavad prantslased mind alati algul imestunult, hiljem igavlevalt ja mõni jätkab isegi oma teed, hoolimata sellest, et olen parasjagu oma tähtsatest tegemistest jutustamas. Ei, ka seekord ei pääse ma musideta, Benoit läheneb imalalt.