KATKEND ⟩ Doris Lessingi Aafrika-lood on ausad, ilma romantika ja sentimentaalsuseta

Doris Lessing, 1919. Foto: Rights Managed/Mary Evans Picture Library/Roger/Scanpix

«Loomingu Raamatukogu kuldsarjas» on ilmunud Doris Lessingi Aafrika-lugude valimik «Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte». Lood on inglise keelest tõlkinud Krista Kaer ja Valda Raud, uustrüki saatesõna autor Krista Kaer. Loe raamatust katkendit!

Doris Lessing, «Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte». Foto: Loomingu Raamatukogu

2007. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Doris Lessing on eesti lugejate seas tuntud ja armastatud kirjanik. Oma lapsepõlve ja noorusaastad Aafrikas veetnud viljakat autorit hinnatakse tema ühtaegu julge ja tundliku lähenemise eest ühiskondlikele valupunktidele. Sugude ja rasside vahelisi pingeid lahti mõtestades on Lessing andnud hindamatu panuse tänini pidevalt esile kerkivatesse diskussioonidesse. 

Esmakordselt 1957. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud jutukogumik «Imerohi ei ole müüdav» on saanud lisa kolme, seni eesti keeles avaldamata loo näol. Tõlkija Krista Kaera sõnul saab värskest kogumikust aimu Lõuna-Rodeesia farmerite kogukonna elust ja hoiakutest XX sajandi esimesel poolel. «Need jutud räägivad nii valgetest kui ka mustadest ja nende kokkupuudetest, mille puhul on mittemõistmist rohkem kui mõistmist. Räägivad väga ausalt, ilma romantika ja sentimentaalsuseta.»

***

Katkend loost «Imerohi ei ole müüdav»

Farquarid olid olnud aastaid lasteta, kui sündis väike Teddy, ja nad olid liigutatud oma teenrite rõõmust, kes katsikule tulles tõid kingituseks kodulinde, mune ja lilli, ning hüüatasid vaimustusest, nähes lapse siniseid silmi ja kuldsetes udemetes pead. Nad õnnitlesid proua Farquarit, nagu oleks ta saavutanud midagi väga suurt, ja ka ema ise tundis, et see oligi nii – tema naeratus lahkumisega viivitavaile, imetlevaile pärismaalastele oli soe ja tänulik.

Hiljem, kui Teddyl esimest korda juukseid lõigati, korjas kokk Gideon pehmed kuldsed salgud maast ja hoidis neid hardalt käes. Siis ta naeratas poisikesele ja ütles: «Väike Kullanupp.» Selle nimega hakkasidki pärismaalased last hüüdma. Gideon ja Teddy olid algusest peale suured sõbrad. Kui Gideon oli töö lõpetanud, kandis ta Teddy oma õlal suure puu varju ja mängis temaga seal, tehes okstest, lehtedest ja rohulibledest naljakaid väikesi mänguasju, pätsides märjast mullast loomi. Kui Teddy kõndima õppis, kükitas Gideon sageli tema ees, kanaema kombel julgustavalt loksudes, püüdis lapse kinni, kui ta viimaks kukkus, ja pillutas teda õhku, kuni nad mõlemad naerust hingetuks jäid. Proua Farquar suhtus vanasse kokka nii hästi just seetõttu, et see tema last armastas.

Rohkem lapsi Farquaritele ei sündinud, ja ühel päeval ütles Gideon: «Oh missus*, missus, jumal taevas ise saatis selle lapse. Väike Kullanupp on kõige kallim asi meie majas.» Selle «meie» pärast tundis proua Farquar koka vastu sooja poolehoiupuhangut, ja kuu lõpul tõstis ta koka palka. Kokk oli nende juures teeninud juba aastaid; ta oli üks neid väheseid pärismaalasi, kelle naine ja lapsed elasid farmi asunduses ja kes ei igatsenud kunagi tagasi oma kraali, mis asus paarsada miili eemal. Mõnikord võis näha Teddyga umbes ühevanust musta põngerjat põõsastikust piilumas, aukartlikult ja üksisilmi vahtimas väikest valget poissi, kellel olid imelised heledad juuksed ja põhjamaiselt sinised silmad. Mõlemad mudilased vaatasid teineteisele huviga ja pärani silmi otsa, ning ükskord sirutas Teddy käe välja, et uudishimulikult puudutada musta lapse põski ja juukseid.

Gideon, kes seda pealt nägi, vangutas imestavalt pead ja ütles: «Ah, missus, nad mõlemad on lapsed, kuid üks neist kasvab isandaks ja teisest saab teener.» Proua Farquar naeratas ja ütles nukralt: «Jah, Gideon, mina mõtlesin sedasama.» Ta ohkas. «See on Jumala tahtmine,» ütles Gideon, kes oli käinud misjonikoolis. Farquarid olid väga usklikud inimesed, ja selline ühine tunne Jumala suhtes lähendas teenrit ja pererahvast veelgi enam.

Teddy oli umbes kuueaastane, kui talle kingiti tõukeratas ja ta õppis tundma kiiruse joovastust. Päevad läbi lendas ta mööda farmi ringi, lillepeenardest risti ja rästi üle, hirmutades laiali kaagutavaid kana karju ja ärritatud koeri ning lõpuks laia peadpööritava kaarega köögi lävele kihutades. Seal ta hüüdis: «Gideon, vaata mind!» Ja Gideon naeris ning ütles: «Väga osav sõit, Väike Kullanupp.» Gideoni noorim poeg, kes oli nüüd karjapoisiks, tuli asundusest nimelt selleks farmi, et näha tõukeratast. Kui Teddy hakkas tema ees oma rattaga uhkeldama, kartis ta lähedale tulla. «Neegripoiss,» hüüdis Teddy, «eest ära!» Ja ta kihutas ringiratast musta lapse ümber, kuni too kartma lõi ja tagasi põõsastesse põgenes. «Miks sa teda hirmutasid?» küsis Gideon tõsiselt ja etteheitvalt. Teddy vastas väljakutsuvalt: «Ta on ju must poiss,» ja hakkas naerma.

Tõlkinud Valda Raud