:format(webp)/nginx/o/2020/11/23/13491528t1h225c.jpg)
Tsivilisatsiooni ajalugu ulatub tuhandete aastate taha. Selle aja jooksul on inimkond käinud läbi pika tee ammuste aegade primitiivsetest töövõtetest ja tavadest kuni kõige keerulisemate nüüdisaegsete tehnoloogiateni. Kogu tsivilisatsiooni arengu alus on tähtsaimad leiutised, mis omal ajal mõjutasid tohutult inimeste elu ja võimaldasid minna edasi järgmisele arenguastmele.
Esimesel aastatuhandel domineeris Rooma impeerium
«Enam kui 6000 aastat tagasi leiutatud tavaline ratas kergendas tublisti nii inimeste kui ka kaupade vedu. Selleks oli aga vaja vaistlikult aru saada, et suhteliselt tasasel pinnal on veeremise hõõrdetakistus palju väiksem kui libisemise hõõrdetakistus. Nii selgus, et kaupa on ratastel vedada hoopis kergem kui mööda maad lohistiga tirida. Umbes samal ajal hakkasid ilmuma esimesed katsed fikseerida suulist teavet jooniste ja märkide kujul, et säilitada seda edaspidiseks. Nõnda ilmusid esimesed märgid kirjaoskusest, nendega koos aga võimalus koguda ja levitada algseid teadmisi. Mõne aja pärast ehk sedamööda, kuidas tekkisid varajased riiklikud moodustised, tekkis inimkonnal vajadus pidada arvet tema käsutuses olevate vahendite üle ning neid jaotada – tekkisid numbrid ja nendega tehtavad lihtsad aritmeetilised tehted,» selgitab oma raamatus «Plokiahel. Põhimõtted ja alused» Admiral Marketsi kaasasutaja Alexander Tsikhilov, kellel on laialdane kogemus valuutatehingute, elektroonilise kauplemise ja plokiahela tehnoloogiate valdkonnas ning SBS Swiss Business ärijuhtimise doktorikraad.
«Meie ajaarvamise esimese aastatuhande alguses domineeris Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas nii sõjaliselt, poliitiliselt kui ka kultuuriliselt Rooma impeerium. Seetõttu leidis Rooma arvusüsteem neil aladel laialt kasutust ning selle kasutamine jätkus ka pärast impeeriumi lagunemist 5. sajandil lõpus,» kirjutab Tsikhilov. «Paraku oli mittepositsiooniline arvusüsteem üsna ebamugav, eriti keerukamate aritmeetiliste tehete jaoks, nagu korrutamine ja jagamine. Täppisteaduste areng, nende matemaatilise aparatuuri täiustumine ning ka vahendite arvestamise ja liigutamise üha keerukamad vormid tekitasid vajaduse progressiivsema, positsioonilise arvusüsteemi järele.»
/nginx/o/2020/10/21/13425883t1hd05d.jpg)
10. ja 11. sajandi vahetusel oli Prantsuse teadlane (ja tulevane Rooma paavst) Gerbert d’Aurillac üks esimesi säärase süsteemi populariseerijaid. Ise tutvus ta sellise süsteemiga õpingute ajal Hispaanias, mis oli toona suuremas osas araablaste võimu all. Uus süsteem ei levinud Euroopas kohe ja alles 13. sajandi keskel hakati araabia numbreid tänu Itaalia õpetlase Fibonacci jõupingutustele suhteliselt laialt kasutama. See andis tugeva tõuke finantsteenuste turu loomiseks ja arendamiseks Euroopas, esimeses järjekorras sealsamas Itaalias, millest sai hiliskeskajal finantstehnoloogia lipulaev.
Just tolleaegses Itaalias lahendati Tsikhilovi sõnul suurel määral kaubalisrahaliste väärtuste liikumise tõhusa arvestuse ülesanne – nimelt leiutati kahekordse kirjendamisega raamatupidamine. Kahekordse kirjendamise meetod seisneb aktiva- ja passivakontode tasakaalustamises. «Teisisõnu, nende väärtusi muutes on vaja hoida need alati võrdsetena. Ilmusid esimesed arveraamatud, mis sisaldasid raamatupidamiskandeid (tehingute kajastusi) kahekordse kirjendamise alusel, ilmusid esimesed bilansid ja kasumiaruanded. See kõik võimaldas panna aluse äritegevuse korraldamise keerukamatele mudelitele, samuti asutada esimesed krediidiasutused,» selgitab ta. Arvatakse, et just keskaegses Itaalias ilmusid esimesed pangad, täpsemalt 1407. aastal Püha Georgi pank Genovas. Kahekordse kirjendamise põhimõte, mis võimaldas võrrelda vahendite allikaid ja nende kulutamise viise, pani aluse pangalaenude süsteemi arengule. Pangad andsid aktiivselt laenu kaupmeestele, aadlikele ja koguni Euroopa valitsejatele. Vastutasuks ei saanud pankurid mitte ainult märkimisväärset tulu laenuintressidena, vaid võisid saada arvestatava poliitilise mõjuvõimu, näiteks nagu Firenzes Medicite perekond, kelle liikmetest said lõpuks Toscana hertsogid ja terve piirkonna pärusvalitsejad.
Soov mehhanismide järele, mis ei vajaks inimeste ega loomade lihasejõudu
Järgmise revolutsiooni inimeste teadmiste säilitamise ja levitamise vallas põhjustas Johannes Gutenbergi 1448. aastal leiutatud trükipress. Tsikhilov selgitab, et rangelt võttes olid tekstide paberile või kangale trükkimise põhimõtted tuntud juba varem – Hiinas umbes 9. sajandist. Vahe seisnes üksnes selles, et paberile pressimiseks graveeriti tekst tervikuna spetsiaalsele puidust plaadile, seda ei koostatud üksiktähtedest. Ent just laotava kirja ilmumine võimaldas tekitada vajaliku paindlikkuse, vabaduse ja mugavuse raamatute trükkimise aktiivseks arenguks. Trükipressi leiutamisega sai levitada teadussaavutusi enneolematu kiirusega, mis tõi omakorda kaasa inimkonna uusaja teadusrevolutsiooni. Teadlased, nagu Kopernik, Galilei ja Newton, tegid esivanematelt päritud traditsioonilistes ettekujutustes maailmakorralduse põhialustest põhjalikke korrektiive.
Juba ammustest aegadest saadik olid inimesed Tsikhilovi sõnul mõtisklenud selle üle, kuidas luua mehhanisme, mis ei vajaks inimeste ega loomade lihasejõudu. 1. sajandi teisel poolel meie ajaarvamise järgi valmistas Kreeka matemaatik ja mehaanik Aleksandria Heron (rohkem tuntud mehaanika kuldreegli avastajana) esimese aurumootori mudeli. Mehhanismi äärmisest primitiivsusest hoolimata, valmistas Heron selle alusel seadmeid, nagu veeauru jõul pöörlev kera, uste automaatse avamise seade ja koguni masin püha vee müümiseks. Teadmiste leviku ülimalt madala taseme tõttu tollel ajal unustati Heroni tõeliselt revolutsiooniline leiutis peaaegu 17 sajandiks, kui mitte arvestada Egiptuse ja Itaalia inseneride üksikuid katseid veeauruga 16.–17. sajandil. Alles 1781. aastal patentis Šoti insener-leiutaja James Watt oma aurumootori mudeli, mis pani sisuliselt uue leiutisena aluse Inglise tööstusrevolutsioonile. Kui Heroni aurumootorit poleks nii pikaks ajaks ära unustatud, võinuks tehnoloogiline revolutsioon toimuda juba tunduvalt varem, ja kes teab, ehk võinuks inimkond juba 9. sajandil ehk Karl Suure ajajärgul alustada maailmaruumi hõivamisega. See pole paraku Tsikhilovi sõnul sugugi ainus suur leiutis inimkonna ajaloos, mis liiga pikaks ajaks unustusse vajus.
1936. aastal leidis Austria arheoloog Wilhelm König Bagdadi eeslinnas veidra eseme – väikese, umbes 13 cm kõrguse keraamilise anuma, mis oli servani vaiku täis valatud ja millest ulatus välja raudvarda ots. Keraamika stiili järgi dateeriti leid Sassaniidide impeeriumi aegadesse (224–651 m.a.j). Arheoloog oletas, et see anum pole midagi muud kui primitiivne galvaaniline element ehk teisisõnu patarei, mille eesmärk on elektrivoolu andmine.
«Seda, kas Bagdadi patareid, nagu seda nimetama hakati, tõepoolest ka sel eesmärgil kasutati, pole teada,» tõdeb Tsikhilov. «Tuntud on paljude skeptikute arvamus, et see on vähetõenäoline lihtsalt seetõttu, et puudusid teised vastavad leiutised, mille vooluga varustamiseks oleks saanud seda patareid kasutada.»
Osa teadlasi arvas sellest hoolimata, et näiteks galvaanimisprotsess (ühe metalli katmine teise metalli õhukese kihiga elektrolüüsi abil) oli tuntud juba vähemalt 2000 aastat tagasi. Nii või teisiti panid juba vanad kreeklased tähele merevaigu kummalist omadust hakata villaga hõõrumise järel kergemaid esemeid ligi tõmbama. Nõnda puutus inimkond eneselegi teadmata kokku nähtusega, mida hiljem hakati nimetama elektriks. Sõna «elekter» on tuletatud sõnast «elektron», mis tähendab vanakreeka keeles merevaiku. Samamoodi nagu aurumootorit hakati ka elektrit süstemaatiliselt uurima alles 18. sajandi teisel poolel ning sellega seotud peamised seadused ilmusid veel sajand hiljem. Inimkonna teenistusse astunud elekter muutis tsivilisatsiooni tundmatuseni. Valgustus, küte, mehhanismide liikumapanek, teabe edastamine – kõik see toimub elektrivoolu abil ja tänapäeva inimene ei kujuta oma elu ette ilma selle kõige tähtsama teadussaavutuseta, mis omakorda avas tee veel tähtsamate avastusteni.
Tehnoloogiline revolutsioon keeras tsivilisatsiooni ajaloos uue lehekülje
«Faraday, Maxwelli ja Hertzi elektromagnetilise kiirguse uuringud tõid kaasa seadmed, millega saame edastada teavet suurte vahemaade taha – esialgu telegraafiga (juhtmeid pidi), hiljem aga raadio teel (ilma juhtmeteta),» kirjutab Tsikhilov.
Ilmusid takistid, kondensaatorid, trafod, elektrilülitid, vaakumlambid ja muud sellised elektroonikakomponendid. Nende põhjal loodi ja arendati mitmesuguseid elektriseadmeid nii tööstuslikuks kui ka olmeliseks kasutuseks. 1946. aastal ilmus USAs esimene lampidel töötav elektrooniline arvuti ENIAC, mis kaalus 27 tonni ja mille arvutusvõimsus oli 5000 operatsiooni sekundis. Hiljem loobuti arvutite valmistamisel suurtest ja kasutamisel pirtsakatest elektronlampidest ning mindi üle pooljuhttehnoloogiale. Arvutite mõõtmed hakkasid järsult vähenema, samal ajal lisandus tohutult arvutusvõimsust. Mikroprotsessori leiutamine 1971. aastal tõi juba mõne aasta pärast kaasa esimesed personaalarvutid. Ligikaudu samal ajal algasid esimesed katsetused elektronposti saatmiseks, et luua ülemaailmne telekommunikatsioonivõrk. Hiljem arenes nende algatuste põhjal välja võrgustik, mida me tänapäeval tunneme interneti nime all. «Tänu sellele sai inimkond ainulaadse võimaluse koguda, levitada ja hankida kõigi inimtegevuse valdkondade teavet erakordselt kiiresti ja tähelepanuväärses mahus. Maailmas toimus järjekordne tehnoloogiline revolutsioon, mis järjekordselt muutis meid ümbritsevat maailma tundmatuseni ning võimaldas keerata inimkonnal tsivilisatsiooni ajaloos uue lehekülje,» kirjutab autor.
Internet muutus esmavajaduseks
1990. aastate keskpaigaks saavutas internet küllalt laia leviku, 21. sajandi alguseks muutus aga seda aktiivselt kasutatavate inimeste esmavajaduseks. Suurem osa äriettevõtteid ja riigiasutusi lõid endale internetis «esinduse», lihtsamatest veebilehtedest suurte portaalideni, kus on võimalik saada vajalikku teavet, tellida teenuseid või hankida tooteid. Sotsiaalvõrgustike arenedes tugevnes interneti tungimine igapäevaellu mitu korda. Algas aktiivne traditsiooniliste massiteabevahendite – trükiväljaannete, televisiooni ja raadio – väljatõrjumine. Internetiväljaanded hakkasid pakkuma arvestatavat konkurentsi tavalistele ajakirjadele, suuremat osa finantstoimingutest hakati aga tegema ilma füüsiliselt pangakontorisse minemata – selle asemel võeti kasutusele internetipangad. Telefonikõned väärtpaberimaakleritele asendusid aga tehingutega interneti kauplemisplatvormidel.
Kasutajatel tekkis võimalus koondada ja visualiseerida kogu vajalikku teavet investeerimisotsuste mugavaks langetamiseks, sest nüüd oli neil juurdepääs noteeringutele, finantsinstrumentide graafikutele, analüütilistele aruannetele ja turuprognoosidele.
«Loogiline on eeldada, et ükski uus revolutsiooniline leiutis ei teki tühjale kohale – sellele eelnevad samavõrd mastaapsed ja tähtsad avastused, mis moodustavad sajanditepikkuse katkematu ahela tänapäevast kuni iidsete aegadeni välja. Iga tehnoloogiline revolutsioon oli omamoodi vastus tsivilisatsioonis ajalooliste tingimuste mõjul tekkinud nõudmistele,» kirjutab Alexander Tsikhilov ning lisab, et plokiahel pole inimkonna ajaloos sugugi vähem tähtis nähtus kui ükskõik milline eespool kirjeldatud leiutistest. Krüptorahade ilmumine hajusraamatu tehnoloogia alusel on tema sõnul samuti tsivilisatsiooni omalaadses vormis reaktsioon nüüdisaegses finantsmaailmas kujunenud tingimuste kogumile.