ARVUSTUS ⟩ Tapatalgute absurdne võlu

Kaader filmist «Catch-22», mis linastus 1970. aastal. Pildil näitleja Susanne Benton. Foto: Rights Managed/Ronald Grant / Mary Evans / PARA/Scanpix

Neid pole enam palju jäänud. 20. sajandi kirjanduse tähtteoseid, mis eesti keeles kättesaadavad pole. Mõni Joyce’i romaan tuleb meelde, mida juba hulk aega oodatakse, aga ega neid palju rohkem olegi. Joseph Helleri «Nõks-22» on nüüd olemas ning mis puutub sõjakirjandusse, siis tubli tükk seni katmata olnud ala saab kaetud.

Kui meil siin on selles vallas üldiselt trooninud vahva sõdur Švejk, siis ingliskeelses maailmas ja tegelikult ka romaani keeleruumis on Hašeki teos enamasti sama tundmatu kui meil «Nõks-22», mis on aga seal samas staatuses. Muidugi, kumbki pole oma poolel maakerast ainuvalitseja, sest Remarque’i, Hemingway või miks mitte Linna sõjaromaanid on selles žanris ikkagi väga olulised raamatud. Ent need esindavad selle tumedamat poolt, samas kui Hašek, Heller ja Voinovitš näevad ka sõja teist külge.