Péter Esterházy: mida viletsam on romaan, seda rohkem on selles väiteid, millele noogutame nõusolevalt kaasa

Péter Esterházy. Foto: Shutterstock

Loomingu Raamatukogu 2020. aasta eelviimases numbris «Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest» räägib Péter Esterházy keelest ja kirjandusest ning muidugi sõnadest, millel on oma elukaar, nii et kirjanik peab teadma, kuidas need vananevad, tundma nende tujusid ja taipama sedagi, mis jalaga need on hommikul voodist välja astunud. 

Péter Esterházy, «Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest». Foto: Loomingu Raamatukogu

Ungari moodne klassik Péter Esterházy (1950–2016) on eesti lugejale tuttav juba õige mitme teosega, Loomingu Raamatukogus on ilmunud tema «Hrabali raamat» (LR 18–20/2017). Ilukirjandust unarusse jätmata kirjutas Esterházy kogu loometee vältel ka publitsistikat, millest eesti keeles on ilmunud jalgpallikirjutiste kogumik «Teekond karistusala sügavusse».  

Tõlkija Lauri Eesmaa pakub saatesõnas taustteavet Esterházy publitsistitegevuse ja -maine kohta. 

Loe raamatust katkendeid!

***

Esterházy keelest

Sõnade mineviku tundmine ei ole mitte kirjaniku erialane ülesanne, vaid öeldavasti patriootlik kohustus või vähemalt tarvilik (isegi kui mitte piisav) eeldus euroopalikuks lävimiseks. Kui üht sõna on määritud või on seda kasutanud räpane meestekari, siis kuulub ka see kasutus sõna juurde. Kas tahame või mitte. Siin pole midagi arutada.

Kui väljendit eluruum kasutab insener või sisearhitekt, ei juhtu midagi. Kui me aga kõneleksime «ungarlaste eluruumist», siis ükskõik kui õilsad meie eesmärgid ka poleks, röögib selle sõna tagant kogu natside virtsahvt. Nagu ei ole ka romade korteriprobleemide lõplikust lahendamisest kõnelemine pehmelt öeldes õnnestunud tegu, sest ühelt poolt oleks see ilmselge vale, teisalt aga kataks meid paugupealt Endlösung’i lämmatav vari.

Vältimaks vähimatki vääritimõistmist – see pole poliitiline, vaid keeleline küsimus. (Ehkki see on jällegi poliitiline küsimus…) Keel on tugevam. Omal ajal me ei mõistnud, miks tekkis rahvusvaheline skandaal, kui Fradi ja Ajaxi mängu ajal tehti ahvihäälitsusi (nimelt kui üks tumedama nahaga mängija palli puudutas). Me arvasime, et see on ainult upsakate hollandlaste ülbitsemine. Hollandlased tõepoolest ülbitsesid upsakalt, aga ahvihäälitsused, mis on või olid lääne jalgpalliväljakutel palju sagedasemad kui meil, tähendasid umbes midagi sellist kui «närune neeger». Selle mõistmiseks tuleb lihtsalt lehitseda olematut sõnaraamatut. Ning pole mingit mõtet öelda, et meie ei saanud sellest niimoodi aru. Et me ei tahtnud öelda midagi sellist. See võib olla tõsi, aga siis tuleb keel ära õppida, miski ei õigusta seda, kui me solvumise pärast keelt ei õpi, ja kui me oleme seda teinud, saame öelda, mida mõtleme. Enam-vähem.

Aga kas see pole siis absurd? Et mina ei või neid sõnu kasutada ainult seetõttu, et mõni armetu nats või njilaš (nn noolristlased, Ungari fašistliku partei liikmed enne II maailmasõda ja selle ajal) on neid kasutanud? – Aga nii see on. – Aga ma kasutan sõna selle algses tähenduses! – Algset tähendust ei ole olemas, on vaid see, mis on. – Aga see piirab mu vabadust! – Nii ongi. Kui kõik toimunu ei oleks toimunud, siis ei oleks me sattunud ka sellisesse olukorda. Kas pärast XX sajandi absurdsusi – jäägem selle sõna juurde – pole see tähelepanelikkus, ettevaatlikkus ja enesepiiramine siis vähim, mida teha tuleks? Me ei tee mitte teistele žesti, juttu pole mitte teiste ajaloost, vaid meie enda omast, meie tundlikkus ei ole mitte viisakus, vaid vooruslikkus.

See ei ole juhus, et mu näitevara pärineb fašistlikust diktatuurist, see ei ole näide palju mainitud topeltstandardist, vaid see tuleneb sellest, et rassismis olid natsid ja njilašid lihtsalt paremad, nende keel oli selles rikkalikum, sest nende elu oli selles koha pealt rikkam, nad lubasid, et hävitavad osa inimkonnast, ja nad hävitasidki osa inimkonnast, kommunistid aga lubasid, et kõik saavad võrdseks, ja hävitasid osa inimkonnast. Nagu näeme, ei ole need kaks päris üks ja seesama, siit tulenebki näitevara ühekülgsus.

***

Esterházy kirjandusest

Hea raamat seega kõneleb, aga teeb seda keerukalt. Nüüd siis sellest kõnelebist ja seejärel sellest keerukaltist.

Kuigi vastab tõele, et Paabeli torn on meie pidev kaaslane, keeleline kaos meie igapäevane kogemus ning kirjanduse keel on kaotanud oma erirolli ja on nüüd kõigest üks paljude seast, mitte esimene ja kõike kokku võttev keel, vaid marginaalne dialekt, mida mõistab ja kõneleb üha vähem inimesi – see kõik on tõsi, aga kirjandus on ikkagi säilitanud midagi oma universaalsusest. Matemaatikas on kohe näha, kui suur asi see universaalsus on: pole ühtki pimeäärmuslikust islamistist matemaatikut, kes suudaks minna tülli sõgeusklikust katoliiklasest kolleegiga selles, et kaks korda kaks on neli. Küsimuses, kas see on neli. Äärmisel juhul võiks ta umbusklikult küsida, millisest arvusüsteemist me räägime.

Kirjandus – jättes kõrvale keelelised probleemid, mida küll kõrvale jätta ei saa – on universaalne. Ühine arusaam näiteks proua Bovaryst ei ole küll samasuguses vormis kui kaks korda kahest, vaid teatavas mõttes on see vorm vastupidine, otsekui «teisest otsast», selline, et romaaniga ei ole võimalik olla ühel arvamusel ja nõnda ei ole ka võimalik mitte olla ühel arvamusel. See on tõesti suur asi. Ja mida suurem on romaan, seda rohkem see paika peab. Ka mäega ei ole võimalik olla ühel arvamusel. Ja vastupidi: mida viletsam on romaan, seda rohkem on selles väiteid, millele noogutame nõusolevalt kaasa. Sellistel juhtudel astub lause kuidagi romaanist välja ning laguneb kooskõla, ja kui seda ei ole, tuleb meil hakata rääkima vormist ja sisust, hommikumantlist ja sõnumist.

Pole pääsu, peab nõustuma suure nõukogude mõtlejaga: «Kirjanikud, looge suurteoseid!» (Ungaris lööknaljaks saanud lause, mille olevat eri andmetel öelnud kas Stalin, Beria või Ždanov.)