Praha-raamat, mille teeb põnevaks naiskirjanike omavaheline mõõduvõtt

Katrin Pauts. Foto: Tairo Lutter

Tumelugude kroonimata kuninganna Katrin Pauts on jõudnud taas oma armastatud linna, sedapuhku mitte lihtsalt turistina, vaid UNESCO kirjanduslinnade programmi raames. Loomeresidentuurile punkti panekuks on ta «Minu Prahas» sobivalt ühendanud sünge Tšehhimaa ühes tema hämarate kõrtside, kõhedate kalmistute ja põlatud kirjanikega.

Ja miks ka mitte, võiks nutikam Pautsi lugeja seepeale küsida, sest kas ta polegi meile tuttav just Eesti saarte krimilugude ja kõrvalise Muhumaa seesmiste haavade verilihale kiskumisega? Ksenofoobsed on nii muhulased kui ka tšehhid, seega väga kodune olukord. Kusjuures huvitava tähelepanekuna nendib ta ka ise, et «provintslikkus, mida olen Muhu saarest rääkides kirunud, lööb minus endas välja niipea, kui puutun kokku mõne suurrahvaga». Eks seda Muhu saart on siia Praha-raamatusse üksjagu sattunud ja tundub, et Pauts on hakanud eemal viibides nii mõndagi asja ümber hindama. Muhulased, rõõmustage, olete oma tütre õigele teeotsale aidanud!