«Elas kord üks naine, kes kandis pikka punast kleiti ja istus täielikus vaikuses ühe laua taga keset suurt saali. Tema nimi on Marina ja ta on maailmakuulus kunstnik,» algab lugu.
Ta istus valges ruumis moodsa kunsti muuseumis New Yorgis. Marina otsustas nimelt, et istub seal seitse tundi päevas 100 päeva järjest. Teisel pool lauda oli tühi tool. Igaüks võis sinna istuda ja talle seal vaiksuses silma vaadata täpselt nii kaua, kui ta soovis.
Marina idee oli lihtne, kuid ennekuulmatu. Tuhanded inimesed ootasid tunde järjekorras, et nad saaksid seal tema vastas istuda ja ta kohalolu tunnetada või lihtsalt vaadata kõrvalt, kuidas Marina ja üks või teine inimene vastastikku teineteisele silma vaatavad.
Pisarateni liigutav ettekanne
Paljud inimesed olid Marina etteastest pisarateni liigutatud. Me ei võta ju eriti aega, et lihtsalt istuda ja teineteisele silma vaadata, et me midagi ütleks. Seda ei juhtu tihti, et me tunneme, et keegi vaatab meid tõeliselt ja südamega.
Tema kunstietendust külastas pool miljonit inimest, mis on tõeline rekord. Marina on tegelenud kunstiga juba 40 aastat. Kõik tema kunstietteasted ei ole küll olnud nii edukad kui seesama etendus «Kunstnik on kohal», aga ta pole kunagi lakanud üha uusi asju ette võtmast – ta pole kunagi lubanud hirmul endast võitu saada. «Kui sa eksperimenteerid, siis sa pead ka läbi kukkuma,» ütleb ta. «Eksperimenteerimine tähendabki seda, et sa teed midagi, mida sa kunagi varem pole teinud, ning läbikukkumine on sellisel juhul täiesti reaalne võimalus. Kuidas sa saadki ette teada, kas saavutad oma katsetustes edu? Kõige olulisem on julgus teadmatusega silmitsi seista.»
«Kõige raskem on teha midagi, mis on väga lähedal sellele, et sa nagu ei teegi midagi,» on öelnud Marina Abramović.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/03/13509625t1hc2df.jpg)