/nginx/o/2020/12/08/13518611t1h5ef7.jpg)
Kreet Rosin-Pindmaa raamat «Maximuse muhedad mõtisklused» pakub äratundmisrõõmu ja häid mõtteid nii suurtele kui väikestele. Berni Alpi karjakoer mõtiskleb humoorikal moel erinevatel teemadel: tänulikkusest, loodusega kontaktis olemisest, elurõõmust, sõpruse hoidmisest, vanemate austamisest, elu loomuliku kulgemise usaldamisest, enese väärtustamisest, mediteerimisest ning loomulikult armastusest. Siit leiad katkendi, kus Maximus räägib eneseväärtustamisest.
Elevant õue peal
«Elevant oli teie õue peal?!?» ei suutnud naabri-Pitsu oma uskumust varjata.
Tema silmad läksid suureks nagu tõllarattad, kui ta kuulas Maximuse kirjeldust lõunamaise tegelase külaskäigust. Karjakoer maalis värvikaid pilte ühest mälestusväärsest juhtumist, kui ta oli rahvusvahelise sõpruskohtumise maadlusareenil kokku sattunud haruldase kirju elevandiga.
Maximus jutustas tähtsa näoga: «Juba minu esiisad olid vägevad karjajuhid, kes suutsid karja heaolu nimel ka võidelda. Võta või näiteks legendaarne Ixperia, keda eakamad külakoerad veel selgelt mäletavad ja keda pereliikmed hüüdsid Iksuks. Vajadusel maadles Iks rebasega või porgandeid ja teisi juurikaid häbitava vesirotiga. Ükskord võitles ta ka muru kahjustava mägraonuga. Võitlus olla olnud ääretult tuline ja tasavägine. Iksul endal oli pea küll veidi verine, kuid see ei lugenud midagi võrreldes sellega, et lõpuks lahkus mägraonu kogu küla rõõmuks parematele jahimaadele. Ükspäev pani Iks pikali isegi elevandi. Ja nüüd, kui taaskord leidis aset sõpruskohtumine meie küla ja lõunamaade esindajate vahel, õnnestus ka mul seljatada sõbralikus maadlusmatšis haruldane kirju elevant.»
Väärtuslik olemiseks ei pea mitte midagi tegema
Naabri-Pitsu vaatas oma sõpra tunnustava pilguga ning bernikas tundis, kuidas tema rind uhkusest veidi paisus. Ent siis võttis taas maad tema loomupärane tagasihoidlikkus. Maximus teadis väga hästi, et ei tema enda ega kellegi teise väärtus ei sõltu sellest, kui mitu elevanti ta on seljatanud või milliseid hindeid ta koertekoolis on saanud.
Perenaise sõnul on iga külakoera väärtus justnagu piiritult-lõputult särav valgus, mida ei suurenda ükski saavutus ning mida ei suuda lahendada mitte kellegi sõnad, suhtumised, teod ega tegematajätmised. Isegi mitte selle külakoera enda omad.
Oma noorele sõbrale enesekindlalt otsa vaadates lausus karjakoer: «Sa oled väärtuslik pealaest sabaotsa ja käpaküünteni ning sa ei pea väärtuslik olemiseks tegema mitte midagi. Sa oled maailmale kingituseks juba seetõttu, et üldse olemas oled.»
Kuuldes, et ta on kingitus, koges Pitsu tugevat rõõmulainet ja astus särtsakal sammul koos sõbraga mediteerimispaiga suunas, et ühismeditatsiooni kaudu jagada eneses peituvat sädet. Eneselegi märkamatul moel oli naabri-Pitsu omaks võtnud oma elukogenud sõbra igahommikuse mediteerimisharjumuse, sest ta tajus selgelt, kuidas tänu sellele on koertekoolis õppimine muutunud oluliselt lihtsamaks ja meel rahulikumaks.