«Elevant oli teie õue peal?!?» ei suutnud naabri-Pitsu oma uskumust varjata.
Tema silmad läksid suureks nagu tõllarattad, kui ta kuulas Maximuse kirjeldust lõunamaise tegelase külaskäigust. Karjakoer maalis värvikaid pilte ühest mälestusväärsest juhtumist, kui ta oli rahvusvahelise sõpruskohtumise maadlusareenil kokku sattunud haruldase kirju elevandiga.
Maximus jutustas tähtsa näoga: «Juba minu esiisad olid vägevad karjajuhid, kes suutsid karja heaolu nimel ka võidelda. Võta või näiteks legendaarne Ixperia, keda eakamad külakoerad veel selgelt mäletavad ja keda pereliikmed hüüdsid Iksuks. Vajadusel maadles Iks rebasega või porgandeid ja teisi juurikaid häbitava vesirotiga. Ükskord võitles ta ka muru kahjustava mägraonuga. Võitlus olla olnud ääretult tuline ja tasavägine. Iksul endal oli pea küll veidi verine, kuid see ei lugenud midagi võrreldes sellega, et lõpuks lahkus mägraonu kogu küla rõõmuks parematele jahimaadele. Ükspäev pani Iks pikali isegi elevandi. Ja nüüd, kui taaskord leidis aset sõpruskohtumine meie küla ja lõunamaade esindajate vahel, õnnestus ka mul seljatada sõbralikus maadlusmatšis haruldane kirju elevant.»
Väärtuslik olemiseks ei pea mitte midagi tegema
Naabri-Pitsu vaatas oma sõpra tunnustava pilguga ning bernikas tundis, kuidas tema rind uhkusest veidi paisus. Ent siis võttis taas maad tema loomupärane tagasihoidlikkus. Maximus teadis väga hästi, et ei tema enda ega kellegi teise väärtus ei sõltu sellest, kui mitu elevanti ta on seljatanud või milliseid hindeid ta koertekoolis on saanud.