Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Marek Tihhonovi värskelt ilmunud romaani «Maailmalõpu päevik», mis on lugu apokalüpsisest ja sellest, mis saab pärast ülemaailmset katastroofi üksikute ellujäänutega.
Kiire ja paeluv ulmekas maailmast, kus koroonapandeemia on hävitanud pea kogu inimkonna
/nginx/o/2020/11/24/13493580t1h984a.png)
«Maailmalõpu päevik» on maailmalõpujärgsest elust rääkiv lühiromaan, kus koroonapandeemia hävitas peaaegu terve inimkonna. Sündmustik toimub Eestis, peamiselt Harjumaal, ning on kirjeldatud läbi ainsa ellujääja päeviku sissekannete. Ta üritab selles uues maailmas hakkama saada – sõidab ringi, otsib toitu, õpib ellujäämiseks vajalikke oskusi ning jälgib, kuidas loodus võtab enda alla vaikselt terve linna. Samuti teevad olulist tüli umbrohuna kasvavad uut tüüpi taimed, põismagunad, mille levik juba enne pandeemiat teadlasi segadusse ajas…
Tegu on autori esimese raamatuna ilmunud lühiromaaniga, seejuures Tihhonovi ulmet on avaldatud ka erinevates ulmeajakirjades. Kõigepealt hakkas mulle silma raamatu lahe kaanekujundus. Külastan sageli Ülemiste keskust ning selline kurjakuulutav pilt lausa kutsub lugema. Tegu on kiiresti loetava raamatuga, ellujääja mõtted ja kirjeldused on lihtsad, kuid paeluvad. Mees igatseb vana maailma, kuid saab hakkama ka selles uues, veidramas maailmas. Ta üritab mõtestada enda kohta ja erinevate sündmuste tähendust, kuid jääb samas üdini realistlikuks.
Kartsin enne lugema hakkamist, et koroonakriisist on praeguseks täielik info üleküllus. Kuid teistpidi oli omapärane lugeda nii-öelda halvimast võimalikust stsenaariumist, mis on vürtsitatud ulmeelemendiga. Et mis saaks, kui maailm tõesti lõppeks? Autor on kirjeldanud üsnagi tuttavaid esimese laine sündmusi ja lugedes oli palju äratundmishetki. Näiteks visatakse ühes lauses nalja wc-paberite varumise üle. Samuti tundsin lugedes teiste ulmeraamatute mõjutusi, kõige tugevamad olid Emily St. John Mandeli «Jaam Üksteist» ja John Wyndhami «Trifiidide päeva» mõjutused. Samuti oli tunda postapokalüptiliste filmide I Am Legend ja World War Z atmosfääri.
Neid filme meenutas just see üksi ringi sõitmine maailmas, kus kõik on surnud ja alles vaid… ebardid ning metsik loodus. Raamatu teise poole sündmustik oli samas üsna üllatav. Soovitan inimestele, kes otsivad lihtsa keelega ja kergesti loetavat ulmeraamatut. Veel parem kui meeldivad maailmalõpufilmid.