Jürgen Klopp: pole tähtis, mida inimesed sinust arvavad, kui sa sisse astud. Palju tähtsam on see, mida arvatakse siis, kui sa lahkud

Jürgen Klopp. Foto: Independent Photo Agency Srl / Alamy / Vida Press/ Foto raamatust

Loe katkendit peagi ilmuvast Anthony Quinni kirja pandud raamatust «Klopp. Minu Liverpooli romanss», mille on eesti keelde tõlkinud Olavi Teppan. See raamat ei ole Jürgen Kloppi elulugu, ütleb autor. Aga ometi saab sellest teada kõike olulist Kloppi lapsepõlve ja karjääri kohta.

Kolmapäeval, 11. detsembril, 2019. aasta üldvalimiste eel mängis Freiburgi barokkorkester Londonis Barbicani kontserdisaalis Händeli «Messiat». Suur rõõm – ja kergendus – oli viibida kas või paar tundi kohas, kuhu ei tunginud Brexiti trööstitu hälin ja raev. Kui sopran avas kolmanda osa aariaga «Ma tean, et mu lunastaja elab», leidsin end kandumas ulmade õndsusesse. Milline kaunis fraas see on – Ma tean, et mu lunastaja elab … Kuid sel puhul ei mõelnud ma jumalast. Mu mõtted olid maised, ajalikud, süüvinud ühe teatud Saksa maestro sooritatud imetegudesse. Ja ma ei pea silmas Händelit.

Mõtlesin ikka veel eelmisest õhtust, kui Liverpool alistas Salzburgi Red Bulli 2:0 ja kindlustas edasipääsu 2019.–2020. aasta meistrite liiga play-off-ringi. Võit, mille sepistas nende ületamatu peatreener Jürgen Klopp. Kas tema ongi mu lunastaja? Ei. Kas ta on messias? Ta ei ole õieti isegi mitte võrukael. Kas tema ongi see eriline elujõud, mis viib edasi jalgpalliklubi, mille hiilgeajad paistsid olevat minevikku jäänud? Päris kindlasti. Ja kõige suuremat rahuldust pakub selles klubi ja treeneri liidus asjaolu, et see tundub justkui saatusest määratud. See liit pidi sündima! Sõna otseses mõttes ei ole mitte kedagi teist, keda võiks ette kujutada tegemas tööd, mille on Liverpoolis ära teinud Jürgen Klopp.