Justin Petrone: raamatud, mis andsid inspiratsiooni «Minu Viljandi» kirjutamiseks

Justin Petrone. Foto: Margus Ansu

2016. aasta märtsis Kanaari saarel Lanzarotel basseini kõrval lesides lugesin ma Annie Proulxi «Laevandusuudiseid», mis räägib hädapätakast Quoyle’ist, kes kolib Newfoundlandi oma esivanemate koju ning leiab seal taas eneseväärikuse, armastuse ja eneseaustuse. Mul on tunne, et sellest raamatust tärkaski «Minu Viljandi».

Kui ma peaaegu neli aastat tagasi Viljandisse kolisin, lootsin minagi samamoodi, et sellest linnast saavad justkui mingi isikliku revolutsiooni kulissid. Viljandi näebki ju välja nagu mõne filmi võtteplats ning on isegi veel parem kui võtteplats, kuna on tõeline. Siin hakkasin ma uskuma, et uus algus on võimalik.

«Minu Viljandi».

Raamat

Kui kirjutamisega päriselt pihta hakkasin, lugesin ka James Joyce’i «Dublinlasi» ning alguses tuli mulle mõte kirjutada nii, et eri peatükkide keskmes on eri inimesed ja olukorrad, panna Viljandi elama ja kõlama nagu sümfoonia. Sellest võttest on jälgi näiteks peatükis «Disainer», kus ma seda tegelaskuju Joyce’i kombel peaaegu kõiketeadjalikust vaatevinklist käsitlen. Raamatus on ka rohkesti Jack Londonit, kuna ma lugesin inspiratsiooni saamiseks aeg-ajalt «Põhjamaa jutte». Samuti lugesin üle Henry Milleri «Vähi pöörijoone», seda arvatavasti umbes siis, kui ma kirjutasin peatüki «Südasuvine saladus». Kõik need raamatud avaldasid mulle mõju. Evelyn Waughi romaan «Gilbert Pinfoldi katsumus» oli aga teos, mis minu arvates kõik omale kohale asetas. See räägib kirjanikust, kes hakkab pika reisi vältel vähehaaval hulluks minema. See, kuidas jutustaja aegamisi peast segi läheb, tundus peegeldavat ka minuga toimuvat.

Ning lõpetuseks – Wes Andersoni suurepärast filmi «Grand Budapest Hotel» olen ma väga mitu korda vaadanud. Filmi kirjaniku tegelaskujust sai vist minu alter ego. Hakkasin endast Viljandis mõtlema kui kirjanikust, kes tolles hotellis kohutavas üksilduses nurgas istub ja kirjutab.

Kuidas ma kirjutasin

Kirjutamise käigus hakkas mul vähehaaval välja kujunema suur tõrge arvutiga kirjutamise vastu. Ma olen aastaid kasutanud Google Docsi, sest nii ei pea ma kunagi pabistama tehtud töö kaotsi minemise pärast ning ma pääsen sellele ligi millal tahes. Google Docsi loomus tundus aga kunstilist vabadust kuidagimoodi pärssivat. Ma nägin alati, kui pikk mu jutt on, ning ma tundsin survet valge ruum täis kirjutada. Seepärast otsustasin kirjutada käsitsi. Ostsin pakkide kaupa koredat Räpina paberit ja mõned kaaned ning hakkasin lihtsalt niimoodi kirjutama, orgaaniliselt, pikkust teadmata. Käsitsi kirjutamine aitab kirjutatut paremini tunnetada. Käsi väsib ära, sul on aega mõelda järgmise lause peale ning kogu jutt tundub kuidagi paremini voolavat ja on parema struktuuriga. Selle loomuliku voolavuse või struktuuri saab siis arvutisse trükkida ja sinna tallele panna. Peaaegu kõik «Minu Viljandi» lood on alguses käsitsi kirja pandud. Mõned neist, näiteks «Preili Pilv», tulid mitme käeproovi tulemusena. Ma sain need peatükid – peale selle ka «Taruvaigukese» ja «Rahutud hinged» – valmis oma 40. sünnipäeval. Nende valmis saamine minu sündimise päeval oli minu kingitus iseendale. Ning selle kõrvale jõin ma kurkumilatet ehk kuldpiima, nagu Preili Pilv seda kutsub. Et ma aga sedamoodi kirjutada otsustasin, on mul kodus sahtlis nüüd sadu lehekülgi märkmeid. Mõne järgmise raamatu tarvis ehk?

Emotsionaalne paine

Mäletan, et kui olin teismeline, käis meil külas mu venna kunstnikust sõber. Me rääkisime skitseerimisest ning ta ütles mulle, et mida sa ka visandada ei plaani, ei tule see kunagi täpselt niimoodi välja, nagu sa tahad. Sedasama võib öelda kirjutamise kohta. Tegelaskujud pole siin täpselt sellised kui päriselt, sündmused ei ole päris niimoodi kirjas, nagu need juhtusid, mitte seepärast, et ma tõtt ei räägiks, vaid seepärast, et kunst juba on kord selline. Nii lihtsalt on. Võidakse ju öelda, et see osa pole tõsi või et see ei olnud päris nii või et sa said must valesti aru. Teil on õigus, aga see pole dokumentaalteos. See on ähmane peegeldus, mis on niisama elutruu kui mõni Picasso maal. Emotsioonid on siin aga üsna tõepärased.

Sestap on raamatu toimetamine olnud mulle raske ja nostalgiast nõretav protsess. Kui mitu korda ma nüüd Preili Pilvega kohviku kaugemas nurgas istunud olengi? Või tema kaotamist üle elanud? Või Tiigritüdrukuga tantsinud? Need olid minu ja nende elus vaid põgusad hetked, kuid nüüd on nad siin nagu mängutoosis keerlev baleriin, kes iga kord kui toos avatakse, aiva keerleb ja tantsib. Mul on hea meel, et need meeleolud on igaveseks jäädvustatud. Ma olen sellega rahul. Nende juurde naasmine pole olnud lihtne. Nüüd jään uusi seiklusi ootama.

PS. Pean tänama ka tervet Petrone Prindi tiimi, eriti toimetaja Eppu, kes võttis ette väga pika käsikirja ja aitas sellest materjalist raamatu teha. Raivo Hooli, kes oli väga hoolas tõlkija, ja Triinu-Mari, kes tegeles kõigi nende muutustega ja oli väga kiire ja paindlik.